Saturday, November 27, 2010

Paigallend. Jaan Kross.



Ma ütlen:
„Mina ei tõmmanud eesriiet meie vahele. Ja muuseas pole see üldsegi eesriie, vaid on müür. Ignoreeringu müür. Mina ei ehitanud müüri –” (ma ei saa teda ju üle neljakümne aasta lihtsalt sinatada) – ma ütlen: „teie siin ehitasite müüri ja jätsite meid külmavereliselt teisele poole maha! Minu, ema, meid kõiki –”


See ahastav süüdistus on suunatud Churchilli Inglismaale ja Roosevelti USA-le, kes kiirema kompromissi nimel ning „viskivaevade väsimuse ning neeruvalude vahel”, nagu torkab teose jutustaja Jaak Sirkel, müüsid Eesti maha Stalini Nõukogude Liidule. Kompromissid on Krossi romaanide läbiv teema, eelnevates teostes enamasti üksikisiku, „Paigallennus” riikide, võimusüsteemide tasandil. Paraku suunavad ka „suuri” kompromisse väikesed inimesed oma ellujäämistungi, omakasupüüdlikkuse, kärsituse ja ennustamisvõimetusega. „Ärge pugege ajaloo selja taha! Mitte ajalugu, vaid teie ise!(...)” käratab Ullo Paerand unenäos ilmunud reeturisümbolile.
Meie ise? Paerand ei arva kedagi priiks kohusest uurida, õigust nõuda, aga ka oma valikute eetilisuse eest vastutada, ajalugu kujundada.

Teose peategelane, tähendusrikka nimega noormees Ullo Paerand, on määratud pealtvaatajaks Eesti 20. sajandi ajaloo pöördepunktidele 1980. aastateni. Kuna tema eluloos võib näha oma kodumaa saatuse mudelit (sellest lähemalt näiteks Toomas Haugi artikkel), oleks huvitav vaadelda, kuidas Paeranna kui isiku omadused Eestiga võiksid seostuda. Ta on äärmiselt andekas kuju, laia silmaringi ja fenomenaalse mäluga, polüglott, Kerese viiki mänginud maletaja jne. Kas seda võiks seletada väikeriigi vajadusega olla edu saavutamiseks keskmisest silmapaistvam? Kuna keegi meie keelt ära ei õpi ja ise midagi pakkuma ei tule, peame ise end kuuldavaks tegema ning teadma ja oskama rohkem kui need, kelle eest räägib kultuuritraditsioon, kuulsus ja võim. Seesama erakordne andekus aitab Paerannal end välja võidelda ka vaesusest, siinkohal on võrdlus üsna selge.

Huvitav on ka religiooniküsimus. Nimelt tehakse peategelasele II maailmasõja eelõhtul ettepanek minna Itaaliasse õppima, kui ta võtab vastu katoliku usu. Kuna aga Ullo ei suuda religiooni teemal „seisukohta võtta”, loobub ta sülle kukkunud võimalusest. Üks küsimus on siin, et kas midagi võinuks minna teisiti, kui eestlased olnuks religioosne rahvas, kuid selle arutamine ei vii nähtavasti kuhugi. Sümptomaatiline on siin hoopis eestlase kirjeldamine inimesena, kes pole ei usklik ega ateist, vaid ei suuda üldse seisukohta võtta. Ka tänapäeval käiakse jõulude ajal kirikus, tõlgitakse hunnikutes esoteerilist kirjandust, otsitakse taga hiiekohti, samal ajal olles ühiskondlikul tasandil kategooriliselt vastu igasuguse religiooniteema käsitlemisele. Ullo loobumisvalik on eetiline, isiklik kasu ei ole tema jaoks argument nii põhimõtteliseks otsuseks. Kas aga eestlased ka üldiselt sellisest autundest lähtuvad, on küsitav.

Tegelikult ei ole Ullo Paerand läbinisti positiivne ja üllas kangelane, nagu eelnevast võib tunduda. Ta on üsna üleolev ning ei käitu teiste inimestega just alati
eetiliselt, kuigi see temas siseheitlusi ja süütunnet esile kutsub. Heaks näiteks on siin naissuhted. Ta jääbki platooniliselt ihaldama kättesaamatut esimest armastust ning abiellub allaheitliku naisega, keda vaevu tunneb. Veel vana mehena hülgab ta abikaasa ning võtab uue noore naise. Kui nüüd Ullo ja Eesti võrdlemise juurde tagasi tulla, kumab siit ehk läbi oludega leppimine kõrgemaid unistusi hülgamata. Veel viimasel hetkel enne venelaste tagasitulekut 1944. aastal saadab Ullo raadio kaudu Euroopasse meeleheitliku appikutse, õhtul enne Maretiga abiellumist palub ta veel lootusetult Lia kätt.

Või tegelikult jõuab siinkohal ringiga tagasi kompromisside teema juurde. Ka olude ja unelmate ühitamine nõuab mingi kuldse või tihtipeale vähem särava kesktee määratlemist ning sellega tegelevad kõik ja igapäevaselt. Kuidas aga selle juures iseendaga mitte vastuollu minna ning autunne säilitada, oli Krossi küsimus ja on jätkuvalt igaühe küsimus.

Pildil samuti tähenduslikku nime kandev ning traagilise saatusega kaubalaev Eestirand

Sunday, September 26, 2010

Noortest, juurtest, piiridest jne. Jäälätted. Bernard Kangro. Sigaret. Robert Randma.



Neid kaht raamatut ei ühenda esmapilgul miski. „Jäälätted” avaldas keskealine pagulaskirjanik Kangro aastal 1958, avades sellega oma kuueosalise suuresti mälestusmaastikele toetuva romaanitsükli. Esikraamatu peategelane on 1930. aastate tudengite linn Tartu. „Sigareti” avaldas 25aastane Randma aastal 2009 ja selle peategelane parasiithing Raul eksleb ringi kõledas ja ulmemeeleolulises 21. sajandi Tallinnas. Sellele põhjendamatule ning meelevaldsele ühiskäsitlusele andis aga tõuke mõlema raamatu teatav vaimsus, mida iseloomustavad eneseotsingud ja –kaotused, kaasaminek ja võõrandumine, üksildus, segased piirid tõe ja vale vahel, usk ja skepsis, kinnihoidmine ja minnalaskmine, ühesõnaga noorus!

Noored on alati noored ja ühtmoodi hukas. Filosoofilised vaidlused on wabariigi-aegse Tartu täissuitsetatud kohvikutest kolinud sinna, kus ka nüüd suitsetada tohib, kuid alles on ometigi, oma valitud tee õigsuses kaheldakse jätkuvalt, halvad tüdrukud rikuvad jätkuvalt häid poisse ära ja üksildus ning mõistetamatus kaaslaste poolt on endiselt tavaline. „Jäälätted” on heaks tõendusmaterjaliks, et õigupoolest pole peaaegu ükski tänapäeva noorte probleemidest midagi uut. Isegi kaasaja noorte hulgas juba klišeeks muutunud end laias maailmas proovile panemise vajadus painab juba Kangro Verner Taklajat. „Kartusest, et ma muidu iialgi oma sinise purjega purjetada ei saa, kui ma just nüüd ei lähe” (lk 261) on lihtsalt veidi ilukõnelisemalt kirja pandud kui 90% tänapäeva noorte „millal ma siis veel lähen, kui mitte nüüd”.

See, et ideetasandil noorte maailmas midagi uut ei ole, ei tähenda, et Randma raamatus midagi uut ei oleks. Päris palju on. Inimesed on küll enam-vähem samasugused, kuid keskkond on 80 aastaga muutunud hoopis millekski muuks, kui Kangro keeruline, kuid siiski hingestatud Tartu. Randma tegelased elavad mõõtmatute piiridega maailmas ja mis peamine, neil ei ole juuri. Kui peaaegu kõik Kangro tegelased pärinevad kusagilt, enamasti maalt, ja meenutavad heldimusega turvatunnet ja kindlust tekitavaid kodumaastikke (romantikat tekitab siin muidugi ka Kangro pagulastaust), siis Randma tegelastel ei ole kusagil asu, isegi hing ei tunne end kehas koduselt. Nii ei soovigi oma kehast lahkunud parasiithing Raul „koju” kiirustada, teistele tegelastele seostuvad teatud turvalisusega rahusteid müüv apteeginaine või oma isiklike asjade paranoiline teiste näppimise eest kaitsmine. Kõik otsivad aga paaniliselt mingit oma asja: kes tahab kellekski saada, kes (kasvõi psühhiaatri) tähelepanu, kes end loominguliselt väljendada, kes midagi erilist kogeda. Nagu noored ikka.

Juurtetusega kaasneb piiride puudumine. Randma tegelasi ei piira ükski traditsioon ega eesmärk, nagu ehk mõnd Kangro tudengit, kes hoolimata kahtlustest jäävad siiski oma eriala juurde, tunnevad teatud vastutust vanemate ees (jällegi juurte olulisus) või üritavad käituda, nagu üldiselt on kombeks, isegi kui selle õigsuses kahtlevad. Joondutakse veel teatud eeskujude järgi, usutakse ühtsusesse, tahetakse teistele sarnaneda. 21. sajand on selles osas hoopis teine aeg. Lõpmatu valikuvabadus ei ole mõistlikkuse eeldus. Kui juba 1930. aastate tudengid tunnevad kohati, et liigne „tarklemine” on nad kuidagi iseendast eemale ajanud, siis mis veel kaasaegsetest rääkida. Üheks valikuks võib olla ka kõikvõimalike ravimite mõju enda peal testimine! Domineerib erilisusnõue, teistega sarnanemine on hirmutav, kuna viib iseenda kaotuseni. „Soov eriline olla on inimlik” ja selle nimel võib laskuda äärmustesse.
Taga otsitakse aga ikka sedasama tõde ja mõistmist. Nagu Birk Rohelend on kirjutanud: "/---/ kõik kahtlused, mured ja unistused on tegelikult üks, sest seal, sügaval, kuhu ühiskonna reeglid ei ulatu, mõistame me üksteist niikuinii - kõiki psühholoogia, lingvistika ja reaalteaduslikke reegleid eirates."

P. S. Mõlemas raamatus suitsetatakse liiga palju.

Wednesday, September 8, 2010

Linnaelu tõlgendusi. Etüüde nüüdiskultuurist 2: Sügisball. Koostajad Virve Sarapik ja Piret Viires.

Midagi pole teha – linn on osa minu rikkusest ja rikutusest ning mina osa linna kaardistamatust olemusest, imepisike osa tema mitteteadvusest.

Jan Kaus Väike-Ameerika HÄÄLe 2010. aasta sügisnumbris




Ülemine tsitaat ei pärine küll kõnealusest raamatust, kuid iseloomustab lühidalt kõigi artiklite põhisisu: indiviidi suhted linnaga. Kogumik koondab 2008.aastal peetud konverentsi „Sügisball” ettekandeid nii Mati Undi Mustamäe-romaani kui Veiko Õunpuu Lasnamäe-filmi ainetel, samuti valikut mõlema „Sügisballi” perioodikas ilmunud arvustustest. Pakutakse välja erinevaid vaatenurki ja teooriaid mõlema teose ja paneellinna käsitlemiseks. Kõlama jääb siiski negatiivne arvamus, et Undi-aegne küsimusi tekitav, kuid siiski paremasse maailma ja võimalusterohkesse ellu uskuv modernistlik uuslinnastumise projekt kukkus läbi. Õunpuu-aegsest magalarajoonist on saanud oma kunagise suure idee hale paroodia ja passiivse pseudoelu sümbol. Kogu protsess pole muidugi nii mustvalgena kokku võetav, selle eri tahke valgustab aga juba kogumiku uurimine.

Artiklid liiguvad „Sügisballi” raamatust või filmist aeg-ajalt kaugemale ning interpreteerivad linna ja linnaelu laiemalt, pannes ka lugeja endaga „kaasa jalutama”. Näiteks Epp Annus tsiteerib oma lk 141 algavas artiklis Michel de Certeaud ja Le Corbusieri ning toob välja kaks võimalust linnale lähenemiseks: linn kui kodu pikendus ja linn kui kodu vastand. Kodu pikendusena ei ole linn abstraktne, vaid kogu kehaga tunnetatav ruum. Oma linnas jalutades ei mõtle inimene näiteks valgusfooride ja ülekäiguradade asukohtadele, vaid jääb vajalikus kohas automaatselt seisma. Lammutatud hooned ja mahavõetud puud jäävad veel aastateks ja kauemakski teatud tahtmatusse mällu, sest keha on nendega harjunud. Kodu vastandina on linn aga tundmatu või isegi vaenulik keskkond, vahemaa punktist punktini (nt kodust tööle) ning sellele ei pöörata tähelepanu.

Siit edasi mõeldes võib ka magala olla kodu pikendav linnaosa. Mitte aga enne, kui sellele on jõudnud tekkida teatud iseloom ja äratundmisobjektid. Mati Undi „Sügisballi” äsjavalminud uuslinn Mustamäe oli oma elanikele veel võõras ruum, kuid 30 aastat hiljem on tegu kodustatud ja ajalugu omava linnajaoga, nagu kirjutab Piret Viires artiklis algusega lk 51. Lasnamäe on samuti tänaseks päevaks ajalooga rajoon, ometi temale eriti positiivseid hinnanguid või väljavaateid ei jagu. Mari Laaniste ja Leena Torim märgivad artiklis algusega lk 87, et eesti kultuuris ja tavateadvuses on Lasnamäe häiriv ja soovimatu koht, mida käsitletakse enamasti probleemina ning isegi Tallinna linnaametnikud on teinekord eelistanud kujutleda, et Lasnamäed pole üldse olemas (näitena toodud Laagna kanali sulgemine 2007. aastal rallivõistluse eesmärgil, mis tõi kaasa hiigelummikud).

Samas artiklis on ära toodud, et Lasnamäe elanikkond kasvab ja inimesed pole erinevate rahulolu-uuringute järgi oma elukeskkonna üle silmatorkavalt õnnetud. Tõesti, ümmarguselt 60% lasnamäelastest ei jaga eestlaste kultuuriruumi ega tavateadvust, samuti eestlasele omast individualistlikku elukorraldusideaali. Venelased on teatavasti kordi sotsiaalsemad, nende juured on peaaegu et üksteise külge ehitatud majadega kommuunkülades, eraomandist ja privaatsfäärist arusaamine hoopis midagi muud jne. See ei ole enam „Sügisballi” teema, kuid linnauuringute seisukohalt paeluv küsimus: millised on vene inimese suhted paneellinnaga või Tallinna kui kodulinnaga üldse.

Lõpetuseks aga veelkord linnast kui kodu pikendusest. Oma koduseinte vahel liigutame teatavasti mööbli paika vastavalt oma eelistustele ning häirivad detailid kas parandame või kasutame ignoreerimistehnikat (näiteks katkise krohviga seinale kappi ette lükkamine). Sama saab sisuliselt teha ka linnaruumis ja mu arvates on see siiani parim võimalus linnaga kohaneda. Kuna linnaruumis suurt midagi ise parandada ei saa, aitab see, kui valida liikumistrajektoorid, kus nii palju ei häiri. Samuti on suuremale osale linnainimestest (ka paneellinlastele) kasvanud külge teatud silmaklapid, mis vajalikus kohas ette liiguvad. Mõnes mõttes on see õõvastavalt ignorantne, samas aga eluks vajalik kohastumus keskkonnaga, mis aitab oma subjektiivses linnas, oma kodu pikenduses end hästi tunda. Äkki on karbielaniku tuimas pilgus siiski rohkem kui jõuetus ja passiivsus!?

Tuesday, August 24, 2010

Tekstitulevärk teooriate taevas. Türann Oidipus. Arne Merilai.

Ega vaim ei ole kärbes, mis lehmakoogile laskub. Vaim tuiskab kohale tormipilvede alt, tantsides tiibhobuse lakal ja laudjal.
Kes julgeb tuulel end läbi lõõtsuda lasta, ei tohi mitte kronu olla - või jäädki elu lõpuni saba väristama.
Kui juba sõjatrumm läks, mis neist riisipulkadest enam. (lk 210)




Pärast raamatu läbi lugemist tundub ikka uskumatu, et see oligi 400 lehekülge teksti stiilis „Viu vaikis vopsu puudusel, nagu ütleb kipu-kõpu-järgne patafüüsiline poeet.” (lk 319) Romaani tagakaanel tsiteeritud ekspertidest leiab Viivi Luik, et selletaolised (mängulised) tekstid eestikeelses kirjanduses peaaegu puuduvad. „Türann Oidipus” sisaldab suurt hulka intellektuaalset dialoogi, filosoofiat, teadust, psühholoogiat ja huumorit, samuti loengukonspekte, muumia mõtteid, mida vahendab elavaile keerukas tehnoloogia, monolooge-loenguid feminismi, marksismi, aga ka flatuse jpm teemadel, jumalate dialooge, astronoom Cristopher Claviuse nägemusi jne. See kõik on kirja pandud rikkalikus, lausa üle võlli poeetilises eesti keeles, mistõttu Andres Ehin on teost määratlenud romeemina (romaan+poeem) ja Rein Veidemann leidnud, et raamat „pakub pidu neile, kes ikka veel usuvad eesti keele meeletutesse väljendusvõimalustesse”. Väikseks lisanduseks, et “Türann Oidipus” peaks ka uskmatud ümber veenma.

Arne Merilai ei alahinda oma lugejat, teos pakub intellektuaalset väljakutset pea igaühele. Toomas Liivi arvates on see eruditsioonitekt (või eruditsioonitest? – Kronotoop), mis esitab lugejale küsimused: kas sa oled kultuuriinimene? Kas sa oled filoloog? Kas sa tunned kultuurilugu, antiiki, eesti kirjandust jne? Jaanus Adamson on Liivi äärmuslikkusele oma põnevas blogisissekandes juba vastanud: rõhutanud mängu tähtsust ning viidanud ohule teksti liig tõsiselt võttes lugemisnaudingust ilma jääda. Tõepoolest, põhjalikud taustteadmised muudavad teose kindlasti säravamaks, kuid loo tõeline võlu on absurd, mis ümbritseb kogu tegevustikku, kaasaarvatud intellektuaalset dialoogi. Tegelased on heas mõttes naeruväärsed oma ala friigid, Oidipuse muumia grillitakse ära ja isegi vägistamisstseen on nii jaburalt kirja pandud, et kisub rängast vastupanust hoolimata suunurgad ülespoole. Siinjuures tasub üldse ära märkida, kui osavalt suudab autor hoida tasakaalu musta huumori ja labasuse vahelisel õhukesel piiril: kohe, kui hakkab tekkima käest ära minemise tunne, tõmmatakse teema joone peale tagasi.

Teose ideestikku, uurimist ja mängu, müüti ja tegelikkust, võimu ja seksuaalsust ning muid filosoofilisi probleeme on teised kirjutajad juba päris põhjalikult käsitlenud. Tooks siinkohal eraldi välja ühe vormilise võlu: antiigi ja eesti kultuuri sümbolite ning metafooride häirimatu koosesinemise ja võrdväärse kohtlemise. Kuigi eesti väljendid tunduvad tihti harjumatuse tõttu pigem naljakad, on need ometi teksti paigutatud väga tabavalt, eriti kuna eestlastest ega Eestist vähemalt otsesõnu teoses juttu ei ole.
Ootamatust kohast regilauluvormi või filmiklassikaviite leidmine tekitab erilist mänguhasarti tagakaaneni ja isu uute intrigeerivate lugude järele.

Rehi pekstud ja terad salve! La Vittoria! (lk 285)

Muidugi, maailma pudrupada podiseb omasoodu, seda ei saa korraldada. Aga leemekulpi peab keegi liigutama, et rokk põhja ei kõrbe. Ning maitseaineid tuleb lisada, et õieti süüa kõlbab. (lk 266)

Sinna vangistas Zeus nii vaenulikke jumalaid kui ka surelikke jumalateotajaid, nagu mässulised titaanid, viinavaras Tantalos ja hull kivipallur Sisyphos. (lk 267)

Wednesday, August 18, 2010

Ropp romantism. Tulen öösel sulle koju. Aapo Ilves.

kui ma oleks monofunktsionaalne luuletaja
ilmuks minult iga kahe aasta takka luulekogu
need raamatud oleks ühtlased ja õhukesed
ega meeldiks mulle
Aapo Ilvese "seletuskiri" autori blogis 28.05.09




Võhandu deltas elav punase juuksepahmaka ja kitarriga Aapo Ilves on ehk enim tuntud laulutekstide kirjutajana, tema „Tii” käis Neiokõstõ esituses Eurovisioonil ära, „Kuu on päike” sai omal ajal Tanel Padari suu läbi Raadio 2 aasta hitiks ning ansambel Koera viisistatud „Väikeste linnade mehed on lollakad” paneb nii maakad kui untsantsakad kaasa laulma.

Kõnealusesse luulekogusse on mõnele laulule lisaks koondatud palju väga erinevaid tekste, millede erinev stiil ja kõikuv kunstiline tase on kriitikas saanud üsna negatiivse vastuvõtu (eriti pahane on Jürgen Rooste Sirbis)
Tõepoolest, hea asja kõrval laiutavad aegunud teemad, mõttetu ropendamine (millal see viimati kedagi šokeeris?), enesekordamine ja kulunud kujundid. Teatud aegumise märgid võivad olla tingitud ka sellest, et kogumik koondab endas luuletusi aastatest 1996–2009, kuid see ei saa teadagi mingi vabandus olla. Huvitav, miks siis avaldab Ilves äraleierdatud sõimu poliitikute, ärimeeste, politseinike ja ka kulturnike aadressil? Miks ta üritab genitaalide rahvalikke sünonüüme omavahel riimuma panna? Samal ajal suudab ta ju luua täiesti nauditavaid ridu.

Võib-olla on asi selles Võhandu deltas kinni. Äkki esindab kikilipsuta Ilvese lüüriline mina ka natuke seda Vellot, kes poe juures juua tavatses (lk 25). Vello sõimab ükstaspuha millist riigikorda, sest nii on lihtsalt kombeks. Ta ei salli linnavurlesid, sest viimastel tundub temast rohkem raha olevat, kuigi ega ta ise seda väga ihaldagi. Uuendused maailmaasjades jõuavad Velloni teleka, Õhtulehe ja külajuttude vahendusel ning tema loominguline vaim väljendub rõvetsemises. Kui Vellod luulet loeks, siis oleks osa „Tulen öösel sulle koju” tekste neile ehk täitsa meelelahutuslikud.

Kui Ilves parasjagu aga ei räuska ega ropenda, näitab end üksildane ja ennasthävitav romantiline luuletaja. „Hea on mõelda purjus mõtteid/ nendes pole süüd/ nendes puudub kainus ahnus/ vaga valskuspüüd,” ütleb ta lk 21. „Maarahva tähetalaul” (lk 27) meenutab suisa ärkamisaegset isamaaluulet. „Suure hinge jaoks on maailm/ liiga väike puur”, konstateerib tekst pealkirjaga „luuletaja” lk 60 ja romantiline ego tahab veel mitmes kohas esineda: „mina olen auväärt mees/ sest mina leidsin lätte” (lk 86), „Ilgeim kõigist jätistest ma, / patualdis liiderdaja” (lk 97), „mina jumalat ei usu/ kuigi tema usub mind” (lk 98) jne
Destruktiivne armastuslugu lk 79 oli tõeliselt puudutav, ei mingit irooniat ega palagani. Või üksinduse ballaad „Sinu silmist” lk 83:

(---)
las paistab kuu ma sinu mõtteid ei loe
las väljas õõtsub
üheskoos pole soe meil
(---)


Ja muidugi absurdihuumor. Näiteks lk 16:

kui ma ükskord väikseks kasvan
väiksemaks kui veel mikroobid
kõiki sääski hammustan

Monday, August 9, 2010

Ilma palatalisatsioonita. Sulg. Marje Ingel.

rookõrred
talvisel merejääl
antennid kevade püüdmiseks
(lk 14)




2008. aastal kirjastuse/rühmituse Purpurmust.org välja antud luulekogu on saanud üsna vähese vastuvõtu osaliseks. Tegemist on muusika-alal tegutseva autori läbi kahe aastakümne sahtlisse kirjutatud tekstidega, mille Purpurmustad kaante vahele koondasid. 20 aasta fakt tekitab otsa ette parajalt kõvera küsimärgi, kuna „Sulu” luuletused on täiesti ühtlase taseme ja stiiliga, võimaldades raamatut kergesti ühtse tervikuna vaadata. Tekstid näivad kuuluvat noorele autorile, seda kinnitavad teemaderingi vähesus, minakesksus ja suure valiku sekka eksinud kahvatumaid ridu. Luuletajana Ingel aga noor ongi ja see ei tähenda, et tegu oleks halva koguga. „Sulg” sisaldab kerget ja rahulikku looduspiltidega põimunud tundeluulet, mida ilmestavad huvitavad kujundid.

Ingli napisõnalisus ja looduslähedus sarnanevad näiteks Carolina Pihelgale või võrukeelsele Leila Holtsile. Sotsiaalne närv(ilisus)on pea olematu, jäädvustatakse ümbrusest või siseilmast vahetult püütud hetki. Olulised on detailid, lõhnad, värvid, maitsed, hetkemeeleolud. Tekstid on väga lühikesed ja sageli pealkirjata, sisaldades ometi palju tundeid, milledest domineerib hirm. Luulekogu läbib teatud ängistus, iseeneses vangis oleku tunne, millest räägib ka pealkiri „Sulg”, mis ei tähenda sulge, vaid sulgu, suletust. Ingli luuletuste maailmas on peaaegu alati külm, hämar ja natuke hirmus. Paljugi sõltub loodusest, mis (kes?) on alati kohal kas vihma, lume või akent kriipivate okste kujul. Tabavaid ja originaalseid looduskujundeid võib lugeda „Sulu” parimaks osaks ja tekstide lakoonilisus tõstab neid esile:

sillalt
vaatasin jõkke
loperguseks
oli end kukkunud kuu
(lk 70)

vaik nõrgub puust kui valgus
teisest
säälpoolsest ilmast
siinilmas valuga tardub
(lk 25)

Monday, August 2, 2010

Hall ja rõske ilu. The Graveyard Book. Neil Gaiman.

“I think what I want to talk about is what the imagination is and what the imagination does.” Neil Gaiman



„Kalmisturaamatut” on keeruline kuhugi liigitada. Ei tahaks justkui öelda lasteraamat, kuigi autor ja väljaandjad ta young adult sektsiooni asetavad. Kes see young adult üldse on? Täiskasvanu, ükskõik kas siis noor või vana, peaks vähemalt 18 aastat elanud olema, selles vanuses aga loetakse koolis juba Dostojevskit ja Kafkat. Wikipedia järgi on young adult fiction adresseeritud vanusele 14–21, „Graveyard Bookil” on aga midagi pakkuda ka neile, kel see hirmus aeg selja taga. Meenub Richard Watsoni mõttekäik raamatust „Future Files”, et eri vanuses inimesed on muutumas järjest sarnasemaks s.t tahetakse samu asju ja hinnatakse sarnaseid väärtusi, kuna heaoluühiskond ei sunni kedagi enam „täis kasvama”. Kaasaegne popkirjandus näib olevat üks selle tendentsi märke: uute Harry Potteri osade järjekordades ootasid fännid vanuses 1-100, „Twilighti” üks wägga armas ja halle luggemine niitis jalust märksa vanemad neidised, kui umbestäpselt 15, kellele see ilmselt mõeldud oli. Neil Gaimaniga tundub olevat sarnane lugu.

“Graveyard Book” on näide kirjandusliku atmosfääriloome meistritasemest. Tegevus toimub ühtlaselt hallis, rõskes ja jahedas miljöös, mis ometi ei ole ebameeldiv. Briti saarte ajatu udu, murenenud kiviehitiste lõhn, rongakisa ja kalmudele graveeritud vana inglise keel, kõrgete puude vahelt piiluvad nõrgad valguskiired, ootamatud kõledad tuuleiilid ning tunne, et keegi jälgib... Meeldiv on, et autor jätab oma müstilistele tegelastele alles nende salapära ja lugeja peab ise pead murdma, kes on ikkagi Silas ja mis aardeid valvavad müstilised jõud surnuaia vanimas hauakambris. Lugu on iseenesest üsna lihtne: hea ja kuri, sõprus ja suureks kasvamine, kuid värskendav on üsna realistlik lõpplahendus. Ei lähegi nii, nagu lugeja ehk ootaks. Kes aga sügavat sisu, veretarretamist ja õudu ootab, peaks midagi „täiskasvanulikumat” lugema, selleks on „Graveyard Book” liiga ilus, kuigi tavapärasest tumedamas tähenduses.

Pildil Dave McKeani illustratsioon samast raamatust. McKean on illustreerinud teisigi Gaimani raamatuid ja kahe mehe koostöös valminud film „MirrorMask” on uhke visuaalne kunstiteos.

Friday, July 23, 2010

Endspiel. Laskumine orgu. Madis Kõiv. Vaino Vahing.

See on kirjandus, mida teevad romantilised, eluvõõrad mehed, samal ajal kui teised korjavad autoraha, ehitavad suvilat või sõidavad välismaale. (Maimu Berg, Vikerkaar nr 5/1989, lk 84)




Tekstigurmaani delikatess, mis nõuab päris põhjalikku süvenemist, et midagi lendu ei läheks ja oleks ikka selge, kes parasjagu ja millest räägib. Dialoogromaani peategelased ja jutustajad on Füüsik (Kõiv) ja Psühhiaater (Vahing), nende sõnavõtud kasvavad siin-seal üle vaidluseks, samuti läheb pealoo jutustamise (meenutamise) järg rohkem kui paaril korral käest ära ja asutakse ideid lahkama. Viimane on raamatu parim osa, kuna kahekõnelisus paneb mõttevoolu tõeliselt elama. Üksteist provotseeritakse, esitatakse küsimusi, nõutakse selgitusi. Ühe autori loodud tegelaskujudega loos oleks sellist efekti märksa keerulisem saavutada.

Tegelaskujud kui sellised on Endspieli puhul muidugi keerukas teema, kuna nad kõik on reaalselt eksisteerinud /eksisteerivad isikud. Varjunimede Kunstnik, Absurdist, Naine jt taga peitub 1960. aastate Tartu teatriinimeste jt kulturnike seltskond aka (Vahingu) skandaalne Salong. Üldse kasutab lugu palju märksõnu ja sümboleid, mille lahtimõtestamissoov nõuab pädevust arutatavatel teemadel (eriti psühholoogias) ja teadmisi tolleaegsete sündmuste kohta. Lugu ei sünni aga sugugi liigitada viimasel ajal ülipopulaarseks saanud mälestuskirjanduse hulka. Kuigi põhiteemaks möödunud aeg ja enesepaljastus, on raamatu vorm liiga raskesti kätteandev. Kui ka üldse mitte midagi jutustavatest sündmustest ja isikutest ei teaks, oleks ikkagi tegemist intrigeeriva tekstiga.

Huvitavad on Vahingu ja Kõivu erinevad meenutamisstiilid: kui Vahing tsiteerib päris palju oma päevikuid ja viskab valusate lahmakatena ette läbi elatud emotsioone, siis Kõiv sõelub mälestusteliiva aeglaselt, leides sealt sündmustele kohati erinevaid ja vastakaidki variante, jättes iseenda pea alati kõrvale. Vahing on kirglik, süüdimatu ja teatraalne ja subjektiivne, Kõiv umbusklik, kriitiline, noriv ja objektiivne. Maimu Berg (Naine) on 1989. a ilmunud arvustuses Kõivu osa antud teoses parajalt kritiseerinud, süüdistades teda „kiibitsemises” ja kõrvaltvaataja ebapädevas targutamises, mis ei andvat Vahingu ausate ülestunnistuste kõrval mingit efekti.

Võib-olla on asi selles, et aeg on päris palju edasi liikunud (ja kõigi vähegi soovijate enesepaljastus laiatarbekaubaks muutunud), aga mulle tundus köitvam just Kõivu tekst kui märksa tasakaalukam ja filosoofilisem. Vahingu mõttelendu, õigemini emotsioonilendu ei ole lihtne jälgida ning seda mitte sellepärast, et tekst vormiliselt raske oleks, vaid et kirjeldatud psühholoogisele pingele kaasaelamine toimib laastavalt. Sellise mõju saavutamine on muidugi hea kirjaniku tunnus. Aga – Endspieli lugemine oleks väga „hullumeelne”, kui vahepeal poleks Kõivu aeglustusi, selgitusnõudeid ja taustakirjeldusi. Tänapäeval on asjade rahulikult võtmine ja kõrvalt vaatamine pigem sinna kättesaamatute asjade poolele kaldunud, samal ajal kui teatraalsus, avalikkuse tähelepanu ja süüdimatu ausus ei oma enam erilisusmõõdet. Samas poleks tekst ka üldse sama ilma Vahingu hingestatuse ja segasuseta. Ühesõnaga – nurgad on ehk väljastpoolt veidi nihkunud, kuid F ja P on üksteisele endiselt võrdsed vastased ja tasakaalustajad.

Pildil Kütioru ateljee. Orgu laskutakse tänini.

Wednesday, May 26, 2010

Klassika: Taevakivi; Pöördtoolitund. Jaan Kross.

“…kuratlikult raske /on/ otsustada, kes keegi tegelikult on.” J.Kross


Senilugemata kodumaise klassika teine postitus. Mõlemad kõnealused teosed on Krossi tüüpilised mängud ajalooga. „Taevakivi” jutustajad on Otto Wilhelm Masing, tema itaalia päritolu naine Cara ja Kristjan Jaak Peterson, „Pöördtoolitunnis” rmeenutab Johann Voldemar Jannseni poeg Eugen oma perekonna lugu ja ärkamisaegseid sündmusi. Mõlema teose põhisisu on laias laastus eestlus, täpsemalt raskel ajal uhkeks ja hääks eestlaseks jäämine. Masing on järjekindel jonnakas võitleja, Peterson tuulepäine radikaal ja J.V. Jannsen kõigi meelehead otsiv kompromisside tegija. Milline on õige tee? Kellega tasub koostööd teha? Kuidas olla „rahvamees” ja samas mitte iseendaga vastuollu sattuda? Kas olla enda ja teiste kergema saatuse nimel kaasajooksik või jääda nui neljaks oma aadete juurde? Rein Veidemann on märkinud, et kogu Krossi looming on üksainus retooriline küsimus.

Kõnealustes teostes annab Kross edasi põhimõtteliselt samad lood, mida ajalooraamatudki nende isikute kohta räägivad, kuid lisab tegelastele iseloomuomadused, võimalikud motiivid ja mõjutajad ning ideedemaailma vürtsitavad lisaintriigid (Cara Masingu ja Petersoni armumine). „Pöördtoolitundi” ilmestavad vormiliselt veel teksti vahele pikitud noodiread, mida Eugen rääkimise vahele mängib. Mõlemad lood jõuavad lugejani „vahetult jutustatult”, mistõttu on üsna tugeva emotsiooniga laetud. Ühelt poolt võimaldab see tegelaste loomust paremini edasi anda, teisalt on sellist teksti üsna väsitav lugeda. Nagu aga juba öeldud, pole kumbki lugu kuigi pikk.

Kuna Eestimaa kirjalik kultuurikiht pole mõne teise rahvaga võrreldes eriti paks, annab Krossi looming eestlase identiteedile olulise lisaseljataguse, mistõttu sai kirjanikust klassik juba eluajal. Tema 90. sünniaastapäevale pühendatud seminaril Tammsaare majamuuseumis arutleti muuhulgas selle üle, kes võiks olla Krossi mantlipärija. Paraku ei pääsevat keegi veel päris lähedale.

Tuesday, May 25, 2010

Try to set the night on fire.Tuletornipidamine. Jeanette Winterson.

Mõned inimesed ütlevad, et parimail lugudel pole sõnu.
Neid pole kasvatatud tuletornipidamiseks.


Ajal, kui lugemisoskus veel meremeeste hulgas levinud polnud, tunti tuletorne nende kohta käivate lugude järgi, mille edasikandja oli tuletornipidaja.
Ka inimese sisemaailmad jõuavad teisteni lugude kaudu. Kõik need on väärt kuulamist, aga mitte jutustamist, väidab Winterson. Lähemalt avab ta teoses kahe tegelase sisemered: 1970. aastatel Šotimaa vaeses rannikulinnas tuletornipidaja juures kasvav orb Silver ja 1850. aastatel samas tegutsev keerulise saatusega kirikuõpetaja Babel Dark. Laiemalt suubuvad need liinid aga kogu inimkonna lukku, mis filosofeerib usu, armastuse, tegelikkuse olemuse jms üle. Kogu temaatikat saadab meisterlik mere, ranniku ja tuletornidega seotud metafoorikeel, mis on selle raamatu üks nauditavamaid omadusi. Näiteks:

„Jah meid oli kaks, aga me olime üks. Mina ise olen suurtest lainetest katki pekstud. (---) Mina olen klaasist, aga minus ei ole valgust, mis võiks üle merede särada. Mina ei juhata kedagi koju, ei päästa ühtegi elu, isegi mitte iseenda oma.”

„Kivististe kirje on alati olemas, avastad sa selle või mitte. Mineviku haprad kummitused. Mälu ei ole nagu veepind – kas rahulik või virvendav. Mälu on kihiline. See, mis sa olid, oli teine elu, ning tõendid sellele on kusagil kivi sees – sinu trilobiidid ja ammoniidid, sinu võitlevad eluvormid, just siis, kui sa mõtlesid, et võid püsti seista.”

„Kalju küljes kindlalt kinni. See oli siinse Saltsi linna kreedo, selle meriküla, kalaküla kreedo, kus iga naine ja merimees pidi uskuma, et ettearvamatud lained annab usaldusväärse Jumala abiga maha rahustada.
Mis siis, kui ettearvamatu laine oligi Jumal?”


Eksiteelt välja juhatavad tuletornid on kõigis olemas, neis tuleb vaid valgus põlemas hoida. Valguse läitja ja säilitaja on armastus. Winterson vaidleb evolutsiooniteooria ja positivismiga, keeldudes tunnistamast, et kogu maailm toimib „amoraalselt ja ebasentimentaalselt”. Inimene ei taha elada looduslike valikute maailmas ning räägib lugusid, kus armastus teeb nõrgad tugevateks. Nii on igaühel võimalus. Seetõttu ongi tekkinud religioonid? Autor pole kindlasti religioosne selle tüüpilises tähenduses. Selle mõistmiseks tuleks lugeda tema esimest (autobiograafilist) raamatut „Apelsinid pole ainsad viljad”. Küll aga propageerib ta oma teostes enese- ja armastuseusku.

Nagu kõik Wintersoni siiamaani loetud teosed, oli ka „Tuletornipidamine” filosofeerima panev, hõrgu metafoorikeele ning osavalt väljatöötatud tegelaskujudega. Mida ma viimaste juures väga hindan, on nende n.ö sootus ehk jutustatakse Inimestest, mitte stampomadustega nais- või meeskujudest.

Jeanette Wintesonist saab rohkem teada näiteks tema eestindaja Kätlin Kaldmaa intervjuust autoriga.

Pildil on tänini Šotimaa rannikut valgustav Cape Wrathi tuletorn, kus suurem osa teose tegevusest aset leiab.

Friday, May 14, 2010

Klassika: Mati Unt. Tühirand. Love Story.

Ma hakkasin madalas vees liivasesse põhja AUKU kaevama, et end üleni ära peita; töötasin mõlema käega, töötasin nagu ekskavaator, higi voolas mu huultele, liiv aga voolas auku tagasi, kuid kõigele vaatamata mu töö edenes ja lõpuks istusin auku ja tõmbasin end hästi kössi, nii et ainult pea veest välja jäi. Vaatasin ringi. TÜHIRAND.


Tuli idee võtta ette kodumaise klassika seni lugemata teosed, eesti kultuuri tüvitekstid, nagu ütleb prof Rein Veidemann. Undilt olin varem lugenud tema noorusaja kirjutisi „Hüvasti kollane kass” ja „Võlg” ning 1979.aastal ilmunud romaani „Sügisball”. Viimase ainetel on teatavasti tehtud ka film, kuid see on iseseisev teos, mis raamatust palju erineb. Ka „Tühiranna” ainetel on linateos olemas, mõlemate režissööriks Veiko Õunpuu.

„Tühirand” ja teised Undi „Kogutud teoste” kolmanda osa tekstid on kirjutatud aastatel 1972 – 1975, kui peale kaht purunenud abielu ning muid probleeme lõpetas autor oma tegevuse Tartu Vanemuise teatris ning kolis Tallinnasse. Teosed on suuresti mõjutatud Undi isiklikest traumadest ning „Tühirand” neist kõige kurvem ja ängistavam. See on lugu mehe ja naise lahkuminekust, laiemalt võttes aga üleüldisest kaotusest, allajäämisest ja tühjustundest. Loo lõppedes ütleb minategelane, et tal pole enam lõhna ega maitset.

„Tühiranna” taustsündmusi kirjeldatakse põgusalt ka autobiograafilises tekstis „Minu teatriglossaarium” ning omaeluloolisest aspektist mõjutatud ilukirjanduslikus jutustuses „Via Regia”. Need kaks osaliselt kattuvat teksti annavad huvitava ülevaate 1960. aastate Tartu teatrielust. Tartu teatriuuenduse perioodi üks võtmeisikuid oli Unt, kuigi ta siis veel ei lavastanud, vaid tegeles sündmuste kirjaliku kajastamisega. Vaimustuti „sulaajal” Eestisse jõudnud kultuurilise mõtte uutest arengutest ning üritati neid teatrilaval rakendada. Filosofeerimise juurde kulus paraku ka rohkelt viina, mis on tekstide läbivaid kõrvaltegelasi.

Unt on eesti kirjanduses oluline uuendaja, teda on paigutatud nii modernistide kui postmodernistide hulka, aga peetud ka "matiundilikult" liigitamatuks. „Tühirand” on klassikanimekirjas kindlasti oma erilise vormi tõttu, mis on teose sisuga tihedas vastastikmõjus. See on katkematus jadas kulgev tekst, Tiit Hennoste sõnul „laine rütmis” kirja pandud. Iga uus peatükk (lehekülg päevikus) algab sidesõnaga, justkui oleks kõik ühe hingetõmbega välja pahvatatud. Tegevuskirjeldused vahelduvad üsna seosetult tunde- ja mõttepalangutega, mis annavad tõepärase ettekujutuse peategelase ängist ja segadusest. Lugu algab eikuskilt ja lõpeb samuti eikuhugi, nagu mõneks ajaks ranna halvanud udumass.

Friday, April 23, 2010

Carrolli Alice'i-raamatud briti huumori hulludele ja mõistlikele fännidele!

„No, no! The adventures first, „said the Gryphon in an impatient tone: „explanations take such a dreadful time.”

Mõni aeg tagasi vaadatud „Alice In Wonderland” 3D-üllitis jättis iseenesest täitsa positiivse mulje. Mia Wasikowska sobis hästi kehastama veidi udupäist, kuid kindlameelset ja erinemisjulget Alice’it. Meeldiv üllatus oli ka Twedledeele ja Tweedledumile näo ja hääle andnud „Little Britaini”-tüüp Matt Lucas. Aga mida see Hatter’i tants seal lõpus pidi tähendama?

Originaallood olid muidugi ootuspäraselt Hollywoodi-soustiks kokku keedetud, kuid seesama soust ajendas Alice’i-raamatud uuesti kätte võtma ja meelde tuletama, kuidas asjad tegelikult käisid. Esimese raamatu „Alice In Wonderland” lugesin inglise keeles ja teise loo „Through the Looking Glass and What Alice Found There” Risto Järve eestikeelses tõlkes „Alice peeglitagusel maal”.



Kuigi tegemist on 19.sajandil kirjutatud lasteraamatutega, on täiesti olemas paralleelid tänapäeva inglise komöödiatega. Britid on alati absurdi hinnanud, nagu märgib Risto Järv oma tõlke järelsõnas. Ei ole häid ja halbu tegelasi ning lõpuvõitlust (Gryphon polnud raamatus mingi koletis!), nagu Burtoni filmis, vaid mõnus absurd, iroonia käibetõdede suunas ja ajatud veidrikud. Kuigi Carroll ei lubanud omal ajal Alice’i-lugudest midagi „välja lugeda”, on need nii andekalt kirjutatud, et seosed pärismaailma ja selle hullude kodanikega lihtsalt tahtmatult tekivad.



Alice In Wonderland:

„There might be some sense of knocking,” the Footman went on without attending to her, „if we had the door between us. For instance, if you were inside, you might knock, and I could let you out, you know.”

„I didn’t know Cheshire Cats always grinned; in fact, I didn’t know that cats could grin.”
„They all can,” said the Duchess; „and most of them do.”
„I don’t know any that do”, Alice said very politely, feeling quite pleased to have got into a conversation.
„You don’t know much,” said the Duchess; „and that’s a fact.”


„In that direction,” the Cat said, waving his right paw round, „lives a Hatter; and in that direction,” waving the other paw, „lives a March Hare. Visit either you like: they’re both mad.”
„But I don’t want to go among mad people,” Alice remarked.
„Oh, you can’t help that,” said the Cat: „we’re all mad here. I’m mad. You’re mad.”
„How do you know I’m mad?” said Alice.
„You must be,” said the Cat, „or you wouldn’t have come here.”

„Have some wine,” the March Hare said in an encouraging tone. (---)
„I don’t see any wine,” she remarked.
„There isn’t any,” said the March Hare
„Then it wasn’t very civil of you to offer it,” said Alice angrily.
„It wasn’t very civil of you to sit without being invited,” said the March Hare.




Alice peeglitagusel maal:

„Vaadake, et te tulete üles korrakohasel viisil, ärge viskuge õhku!”

„Selle hetke õudust ei unusta ma kunagi,” jätkas Kuningas. „Mitte kunagi!”
„Unustate küll,” vaidles Kuninganna, „kui te seda oma märkmikku kirja ei pane.”

„Väga ilus luuletus!” sõnas Alice endamisi, kui oli lugemise lõpetanud. „Kuigi sellest on üpris raske aru saada. (---) „Mulle tundub millegipärast, et see lugu toob palju mõtteid pähe, ehkki ma ei tea küll päris täpselt, milliseid. Keegi tappis kellegi ära, see on küll täiesti kindel...”

„Karikakrad on kõige vastikumad lilled, keda ma tean. Niipea kui üks midagi ütleb, hakkavad kõik teised karjas kaasa kiljuma ja selle kisa sees võib lausa ära närtsida.”

„No kui meie maal...,” alustas Alice ikka veel pisut hingeldades, „joosta tükk aega hirmus kiiresti – nii nagu me tegime – jõuame harilikult teise kohta.”
„On teil alles aeglane maa,” märkis Kuninganna. „Kuid siin, kas tead, pead sa jooksma kõigest väest, et omal kohal püsida. Ent kui sa tahad mõnda teise kohta jõuda, siis pead jooksma veel kaks korda kiiremini.”

Alice ei teadnud, kuidas alustada vestlust inimestega, kellega oled äsja tantsinud. „Ma ei saa ju ometi nüüd teretada ja pärida „Kuidas läheb?” arutles ta endamisi, see peaks meil juba tehtud olema.”


„Miks te seal niimoodi üksida istute?” küsis Alice, kes ei soovinud jälle vaidlema hakata.
„Aga seepärast, et mu kõrval rohkem kedagi pole!” teatas Muna Muna võidukalt. „Kas sa arvasid, et ma ei tea, kuidas sellele vastata? Järgmine mõistatus!”

„Kui mina ütlen mõne sõna,” teatas Muna Muna, „siis tähendab see ka täpselt seda, mida mina soovin, ei rohkem ega vähem.”

Thursday, April 8, 2010

Luuleline kolkaelu leskede ja rebaste seltsis. Lagunemine. Andrus Kasemaa.



On õhtu
õhtuses vihmas
sahiseb rohi nii armsalt
kõht on tühi
koerad on söötmata
ma ei tea mis neist saab
mul pole neile midagi anda
On nälg
ja ilus õhtu
sahisevas tuules


Peale ülalmainitu lugemist teadsin kohe, et SEE mulle meeldib. Mis aga Kasemaa rõhutatult mittemidagiütlevas luules õigupoolest on, et see samal ajal kulmu kortsu ja suunurgad ülespoole kisub? Mingi naturalistlik veidrus, must huumor, kirg kõige koleda vastu, iroonia, loomalik loomulikkus, kaugelearenenud pohhuism ja kõige selle kõrval mingi kogus imelikku ilu, mis ometi on nii tõeline!

Seda küll, et päris kõik luuletused pole nii head kui teised. Lehekülgede kaupa puändita surmajuttu sirvisin üsna tundetult edasi, aga tõeliselt häid asju lugesin see-eest mitu korda.

Usun, et maakolkaline päritolu on Kasemaa luule mõistmisel lisaväärtus. Õhtuti kõrtes sahisev tuul, heinamaal luusivad rebased, loomakorjused, heinas lesimise feeling, väljasurnud asulad, mõisavaremed ja palju muud seostusid vähemalt minul kohe oma kolkaga. Põnevat lugemist pakub ka Kasemaa blogi andruskasemaa.blogspot.com, kus ilmub luulet, fotosid ja kodulugu. Viimase puhul pole ma päris täpselt aru saanud, kas see on dokumentaal, fiktsioon või mõlemad...

Hasso Krull A. Kasemaast ja T.Tasujast www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4980

Sunday, March 28, 2010

Tervetuloa Tallinnas, tooge meile palun joogivett! Hetk. Jan Kaus.


Siin kerkisid ta silme ette pildid sellest, mis Tallinn tema meelest oli - ei liha ega kala, ei Lääs ega Ida, ei küla ega linn, väikese ilusa südamikuga, kihvilahmakatest, pudedast puidust ja asfaldist korrapäratu keha, kus ükski kehaosa ei sobi veatult teisega kokku.

Parimaid Tallinna-definitsioon 21. sajandi esmakümnendi lõpul. „Hetk” on tänavatel uitaja kohustuslik kirjandus, äratundmisrõõmu või -nukrust pakkuvate kohakirjeldustega linnaromaan.

Tegeletakse ajatemaatikaga. Õigel ja valel ajal elamine, valel ajal rääkimine ja vaikimine, liiga hilja kohale jõudvad asjad ning liiga vara tehtud otsused, tähenduslikud ja saatuslikud, piltidena mällu süübivad hetked. Fookuses on põlvkond, kes astus ellu Eesti taasiseseisvumise ajal. Ajal, mil muutused kõigis valdkondades olid liiga kiired ja radikaalsed, et elukogemuseta noor ilma probleemideta kogu kompotiga toime suudaks tulla.

Kaus tuletab meelde, et inimesed on alati olnud inimesed. Elu oli nagu ka suurte muutuste ajal nagu ikka: noored tegid bändi, jõid ja tegid lollusi, armastasid ning maadlesid maailmavaluga. Kõige selle taustal tekkisid majade katustele neoontuled ja kogu maailmakord vahetus märkamatult ümber.

„Hetk” kirjeldab tõetruult inimkäitumise põhjuse ja tagajärje suhteid ning teadvustamata vigade rolli tegelaste saatuste kujunemises. Tegelaskujud on muidu realistlikumad kui näiteks Kausi romaanis „Tema”. Viimased elasid oma elusid natuke suurejoonelisemalt, kuid lõpetasid kurvemalt kui „Hetke” inimesed tänavalt, kelle lood võiksid kuuluda igaühele. Kaasa elama kutsuvad aga läbi autori haarava jutustamisstiili ometigi.

Film saab ka paberil eksisteerida... Wend. Rein Raud.


Kui kitsehabemega antikvaar millegi pärast muretses, ei suutnud ta kunagi keskenduda. Ülemiselt korruselt alla tulles oli ta poole trepi peal juba unustanud, mis tal oli. Pabereid korrastades tõusis ta alatasa püsti, et mööda tuba edasi-tagasi jalutada ja uuesti laua taha istudes ei mäletanud enam, mille üle ta järele oli pidanud mõtlema./---/Ja tal oli korraga külm ning mattis hinge, nii et iga natukese aja tagant ta kas avas akna või pani selle uuesti kinni, ning aeg-ajalt juhtus sedagi, et ta tahtis avada lahtist akent või sulgeda kinnist.

Kõigi meelteni ulatuvad kirjeldused, detailideni viimistletud värvikad tegelaskujud, lakoonilised dialoogid, püsiv atmosfäär – just nagu filmis. Täpsemalt heas filmis, kuna piisavalt ruumi jäetakse ka vaataja, pardon lugeja kujutlusvõimele. Autor on ka ise tunnistanud, et tahtis kirjutada spagetivesterni ja andnud teose lõpus isegi filmimuusika, mida lugemise ajal kas kõrvale kuulata või peas ette kujutada.

Sisu on tüüpilise vesterni tänapäevatõlgendus, pildiline ja kergesti jälgitav: korrumpeerunud linnakesse saabub salapärane mees, eesmärgiga aidata oma pettuse ohvriks langenud õde. Kõrvalliinidel kohtub ta oma mikromaailmades toimetavate väikelinlastega, kelle lood on pealiinist ehk põnevamadki. Raua tähelepanelikkus inimeste veidruste ja käitumisharjumuste kirjeldamisel on tõeliselt nauditav. Isegi stereotüüpsetele kujudele nagu keskeakriisis advokaat oma rahaahnest tibist naisega on antud mingi värske särav vunk.

Raamat ise on väike ja kiiresti läbi loetav, kuid ergastab meeli nagu tassike espressot. Positiivne ja headuse võitu uskuma julgustav lugu, samas vaba läägusest ja tüüplahendustest. Lahendusi õigemini ei kirjeldatagi, need on lihtsalt olemas. Isegi probleemile nimega „neljakordses elusuuruses luik, mida niikuinii keegi kunagi ära ei osta”.