Sunday, March 28, 2010

Tervetuloa Tallinnas, tooge meile palun joogivett! Hetk. Jan Kaus.


Siin kerkisid ta silme ette pildid sellest, mis Tallinn tema meelest oli - ei liha ega kala, ei Lääs ega Ida, ei küla ega linn, väikese ilusa südamikuga, kihvilahmakatest, pudedast puidust ja asfaldist korrapäratu keha, kus ükski kehaosa ei sobi veatult teisega kokku.

Parimaid Tallinna-definitsioon 21. sajandi esmakümnendi lõpul. „Hetk” on tänavatel uitaja kohustuslik kirjandus, äratundmisrõõmu või -nukrust pakkuvate kohakirjeldustega linnaromaan.

Tegeletakse ajatemaatikaga. Õigel ja valel ajal elamine, valel ajal rääkimine ja vaikimine, liiga hilja kohale jõudvad asjad ning liiga vara tehtud otsused, tähenduslikud ja saatuslikud, piltidena mällu süübivad hetked. Fookuses on põlvkond, kes astus ellu Eesti taasiseseisvumise ajal. Ajal, mil muutused kõigis valdkondades olid liiga kiired ja radikaalsed, et elukogemuseta noor ilma probleemideta kogu kompotiga toime suudaks tulla.

Kaus tuletab meelde, et inimesed on alati olnud inimesed. Elu oli nagu ka suurte muutuste ajal nagu ikka: noored tegid bändi, jõid ja tegid lollusi, armastasid ning maadlesid maailmavaluga. Kõige selle taustal tekkisid majade katustele neoontuled ja kogu maailmakord vahetus märkamatult ümber.

„Hetk” kirjeldab tõetruult inimkäitumise põhjuse ja tagajärje suhteid ning teadvustamata vigade rolli tegelaste saatuste kujunemises. Tegelaskujud on muidu realistlikumad kui näiteks Kausi romaanis „Tema”. Viimased elasid oma elusid natuke suurejoonelisemalt, kuid lõpetasid kurvemalt kui „Hetke” inimesed tänavalt, kelle lood võiksid kuuluda igaühele. Kaasa elama kutsuvad aga läbi autori haarava jutustamisstiili ometigi.

Film saab ka paberil eksisteerida... Wend. Rein Raud.


Kui kitsehabemega antikvaar millegi pärast muretses, ei suutnud ta kunagi keskenduda. Ülemiselt korruselt alla tulles oli ta poole trepi peal juba unustanud, mis tal oli. Pabereid korrastades tõusis ta alatasa püsti, et mööda tuba edasi-tagasi jalutada ja uuesti laua taha istudes ei mäletanud enam, mille üle ta järele oli pidanud mõtlema./---/Ja tal oli korraga külm ning mattis hinge, nii et iga natukese aja tagant ta kas avas akna või pani selle uuesti kinni, ning aeg-ajalt juhtus sedagi, et ta tahtis avada lahtist akent või sulgeda kinnist.

Kõigi meelteni ulatuvad kirjeldused, detailideni viimistletud värvikad tegelaskujud, lakoonilised dialoogid, püsiv atmosfäär – just nagu filmis. Täpsemalt heas filmis, kuna piisavalt ruumi jäetakse ka vaataja, pardon lugeja kujutlusvõimele. Autor on ka ise tunnistanud, et tahtis kirjutada spagetivesterni ja andnud teose lõpus isegi filmimuusika, mida lugemise ajal kas kõrvale kuulata või peas ette kujutada.

Sisu on tüüpilise vesterni tänapäevatõlgendus, pildiline ja kergesti jälgitav: korrumpeerunud linnakesse saabub salapärane mees, eesmärgiga aidata oma pettuse ohvriks langenud õde. Kõrvalliinidel kohtub ta oma mikromaailmades toimetavate väikelinlastega, kelle lood on pealiinist ehk põnevamadki. Raua tähelepanelikkus inimeste veidruste ja käitumisharjumuste kirjeldamisel on tõeliselt nauditav. Isegi stereotüüpsetele kujudele nagu keskeakriisis advokaat oma rahaahnest tibist naisega on antud mingi värske särav vunk.

Raamat ise on väike ja kiiresti läbi loetav, kuid ergastab meeli nagu tassike espressot. Positiivne ja headuse võitu uskuma julgustav lugu, samas vaba läägusest ja tüüplahendustest. Lahendusi õigemini ei kirjeldatagi, need on lihtsalt olemas. Isegi probleemile nimega „neljakordses elusuuruses luik, mida niikuinii keegi kunagi ära ei osta”.