Sunday, March 28, 2010

Tervetuloa Tallinnas, tooge meile palun joogivett! Hetk. Jan Kaus.


Siin kerkisid ta silme ette pildid sellest, mis Tallinn tema meelest oli - ei liha ega kala, ei Lääs ega Ida, ei küla ega linn, väikese ilusa südamikuga, kihvilahmakatest, pudedast puidust ja asfaldist korrapäratu keha, kus ükski kehaosa ei sobi veatult teisega kokku.

Parimaid Tallinna-definitsioon 21. sajandi esmakümnendi lõpul. „Hetk” on tänavatel uitaja kohustuslik kirjandus, äratundmisrõõmu või -nukrust pakkuvate kohakirjeldustega linnaromaan.

Tegeletakse ajatemaatikaga. Õigel ja valel ajal elamine, valel ajal rääkimine ja vaikimine, liiga hilja kohale jõudvad asjad ning liiga vara tehtud otsused, tähenduslikud ja saatuslikud, piltidena mällu süübivad hetked. Fookuses on põlvkond, kes astus ellu Eesti taasiseseisvumise ajal. Ajal, mil muutused kõigis valdkondades olid liiga kiired ja radikaalsed, et elukogemuseta noor ilma probleemideta kogu kompotiga toime suudaks tulla.

Kaus tuletab meelde, et inimesed on alati olnud inimesed. Elu oli nagu ka suurte muutuste ajal nagu ikka: noored tegid bändi, jõid ja tegid lollusi, armastasid ning maadlesid maailmavaluga. Kõige selle taustal tekkisid majade katustele neoontuled ja kogu maailmakord vahetus märkamatult ümber.

„Hetk” kirjeldab tõetruult inimkäitumise põhjuse ja tagajärje suhteid ning teadvustamata vigade rolli tegelaste saatuste kujunemises. Tegelaskujud on muidu realistlikumad kui näiteks Kausi romaanis „Tema”. Viimased elasid oma elusid natuke suurejoonelisemalt, kuid lõpetasid kurvemalt kui „Hetke” inimesed tänavalt, kelle lood võiksid kuuluda igaühele. Kaasa elama kutsuvad aga läbi autori haarava jutustamisstiili ometigi.

No comments:

Post a Comment