Thursday, April 8, 2010

Luuleline kolkaelu leskede ja rebaste seltsis. Lagunemine. Andrus Kasemaa.



On õhtu
õhtuses vihmas
sahiseb rohi nii armsalt
kõht on tühi
koerad on söötmata
ma ei tea mis neist saab
mul pole neile midagi anda
On nälg
ja ilus õhtu
sahisevas tuules


Peale ülalmainitu lugemist teadsin kohe, et SEE mulle meeldib. Mis aga Kasemaa rõhutatult mittemidagiütlevas luules õigupoolest on, et see samal ajal kulmu kortsu ja suunurgad ülespoole kisub? Mingi naturalistlik veidrus, must huumor, kirg kõige koleda vastu, iroonia, loomalik loomulikkus, kaugelearenenud pohhuism ja kõige selle kõrval mingi kogus imelikku ilu, mis ometi on nii tõeline!

Seda küll, et päris kõik luuletused pole nii head kui teised. Lehekülgede kaupa puändita surmajuttu sirvisin üsna tundetult edasi, aga tõeliselt häid asju lugesin see-eest mitu korda.

Usun, et maakolkaline päritolu on Kasemaa luule mõistmisel lisaväärtus. Õhtuti kõrtes sahisev tuul, heinamaal luusivad rebased, loomakorjused, heinas lesimise feeling, väljasurnud asulad, mõisavaremed ja palju muud seostusid vähemalt minul kohe oma kolkaga. Põnevat lugemist pakub ka Kasemaa blogi andruskasemaa.blogspot.com, kus ilmub luulet, fotosid ja kodulugu. Viimase puhul pole ma päris täpselt aru saanud, kas see on dokumentaal, fiktsioon või mõlemad...

Hasso Krull A. Kasemaast ja T.Tasujast www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4980

No comments:

Post a Comment