Wednesday, May 26, 2010

Klassika: Taevakivi; Pöördtoolitund. Jaan Kross.

“…kuratlikult raske /on/ otsustada, kes keegi tegelikult on.” J.Kross


Senilugemata kodumaise klassika teine postitus. Mõlemad kõnealused teosed on Krossi tüüpilised mängud ajalooga. „Taevakivi” jutustajad on Otto Wilhelm Masing, tema itaalia päritolu naine Cara ja Kristjan Jaak Peterson, „Pöördtoolitunnis” rmeenutab Johann Voldemar Jannseni poeg Eugen oma perekonna lugu ja ärkamisaegseid sündmusi. Mõlema teose põhisisu on laias laastus eestlus, täpsemalt raskel ajal uhkeks ja hääks eestlaseks jäämine. Masing on järjekindel jonnakas võitleja, Peterson tuulepäine radikaal ja J.V. Jannsen kõigi meelehead otsiv kompromisside tegija. Milline on õige tee? Kellega tasub koostööd teha? Kuidas olla „rahvamees” ja samas mitte iseendaga vastuollu sattuda? Kas olla enda ja teiste kergema saatuse nimel kaasajooksik või jääda nui neljaks oma aadete juurde? Rein Veidemann on märkinud, et kogu Krossi looming on üksainus retooriline küsimus.

Kõnealustes teostes annab Kross edasi põhimõtteliselt samad lood, mida ajalooraamatudki nende isikute kohta räägivad, kuid lisab tegelastele iseloomuomadused, võimalikud motiivid ja mõjutajad ning ideedemaailma vürtsitavad lisaintriigid (Cara Masingu ja Petersoni armumine). „Pöördtoolitundi” ilmestavad vormiliselt veel teksti vahele pikitud noodiread, mida Eugen rääkimise vahele mängib. Mõlemad lood jõuavad lugejani „vahetult jutustatult”, mistõttu on üsna tugeva emotsiooniga laetud. Ühelt poolt võimaldab see tegelaste loomust paremini edasi anda, teisalt on sellist teksti üsna väsitav lugeda. Nagu aga juba öeldud, pole kumbki lugu kuigi pikk.

Kuna Eestimaa kirjalik kultuurikiht pole mõne teise rahvaga võrreldes eriti paks, annab Krossi looming eestlase identiteedile olulise lisaseljataguse, mistõttu sai kirjanikust klassik juba eluajal. Tema 90. sünniaastapäevale pühendatud seminaril Tammsaare majamuuseumis arutleti muuhulgas selle üle, kes võiks olla Krossi mantlipärija. Paraku ei pääsevat keegi veel päris lähedale.

Tuesday, May 25, 2010

Try to set the night on fire.Tuletornipidamine. Jeanette Winterson.

Mõned inimesed ütlevad, et parimail lugudel pole sõnu.
Neid pole kasvatatud tuletornipidamiseks.


Ajal, kui lugemisoskus veel meremeeste hulgas levinud polnud, tunti tuletorne nende kohta käivate lugude järgi, mille edasikandja oli tuletornipidaja.
Ka inimese sisemaailmad jõuavad teisteni lugude kaudu. Kõik need on väärt kuulamist, aga mitte jutustamist, väidab Winterson. Lähemalt avab ta teoses kahe tegelase sisemered: 1970. aastatel Šotimaa vaeses rannikulinnas tuletornipidaja juures kasvav orb Silver ja 1850. aastatel samas tegutsev keerulise saatusega kirikuõpetaja Babel Dark. Laiemalt suubuvad need liinid aga kogu inimkonna lukku, mis filosofeerib usu, armastuse, tegelikkuse olemuse jms üle. Kogu temaatikat saadab meisterlik mere, ranniku ja tuletornidega seotud metafoorikeel, mis on selle raamatu üks nauditavamaid omadusi. Näiteks:

„Jah meid oli kaks, aga me olime üks. Mina ise olen suurtest lainetest katki pekstud. (---) Mina olen klaasist, aga minus ei ole valgust, mis võiks üle merede särada. Mina ei juhata kedagi koju, ei päästa ühtegi elu, isegi mitte iseenda oma.”

„Kivististe kirje on alati olemas, avastad sa selle või mitte. Mineviku haprad kummitused. Mälu ei ole nagu veepind – kas rahulik või virvendav. Mälu on kihiline. See, mis sa olid, oli teine elu, ning tõendid sellele on kusagil kivi sees – sinu trilobiidid ja ammoniidid, sinu võitlevad eluvormid, just siis, kui sa mõtlesid, et võid püsti seista.”

„Kalju küljes kindlalt kinni. See oli siinse Saltsi linna kreedo, selle meriküla, kalaküla kreedo, kus iga naine ja merimees pidi uskuma, et ettearvamatud lained annab usaldusväärse Jumala abiga maha rahustada.
Mis siis, kui ettearvamatu laine oligi Jumal?”


Eksiteelt välja juhatavad tuletornid on kõigis olemas, neis tuleb vaid valgus põlemas hoida. Valguse läitja ja säilitaja on armastus. Winterson vaidleb evolutsiooniteooria ja positivismiga, keeldudes tunnistamast, et kogu maailm toimib „amoraalselt ja ebasentimentaalselt”. Inimene ei taha elada looduslike valikute maailmas ning räägib lugusid, kus armastus teeb nõrgad tugevateks. Nii on igaühel võimalus. Seetõttu ongi tekkinud religioonid? Autor pole kindlasti religioosne selle tüüpilises tähenduses. Selle mõistmiseks tuleks lugeda tema esimest (autobiograafilist) raamatut „Apelsinid pole ainsad viljad”. Küll aga propageerib ta oma teostes enese- ja armastuseusku.

Nagu kõik Wintersoni siiamaani loetud teosed, oli ka „Tuletornipidamine” filosofeerima panev, hõrgu metafoorikeele ning osavalt väljatöötatud tegelaskujudega. Mida ma viimaste juures väga hindan, on nende n.ö sootus ehk jutustatakse Inimestest, mitte stampomadustega nais- või meeskujudest.

Jeanette Wintesonist saab rohkem teada näiteks tema eestindaja Kätlin Kaldmaa intervjuust autoriga.

Pildil on tänini Šotimaa rannikut valgustav Cape Wrathi tuletorn, kus suurem osa teose tegevusest aset leiab.

Friday, May 14, 2010

Klassika: Mati Unt. Tühirand. Love Story.

Ma hakkasin madalas vees liivasesse põhja AUKU kaevama, et end üleni ära peita; töötasin mõlema käega, töötasin nagu ekskavaator, higi voolas mu huultele, liiv aga voolas auku tagasi, kuid kõigele vaatamata mu töö edenes ja lõpuks istusin auku ja tõmbasin end hästi kössi, nii et ainult pea veest välja jäi. Vaatasin ringi. TÜHIRAND.


Tuli idee võtta ette kodumaise klassika seni lugemata teosed, eesti kultuuri tüvitekstid, nagu ütleb prof Rein Veidemann. Undilt olin varem lugenud tema noorusaja kirjutisi „Hüvasti kollane kass” ja „Võlg” ning 1979.aastal ilmunud romaani „Sügisball”. Viimase ainetel on teatavasti tehtud ka film, kuid see on iseseisev teos, mis raamatust palju erineb. Ka „Tühiranna” ainetel on linateos olemas, mõlemate režissööriks Veiko Õunpuu.

„Tühirand” ja teised Undi „Kogutud teoste” kolmanda osa tekstid on kirjutatud aastatel 1972 – 1975, kui peale kaht purunenud abielu ning muid probleeme lõpetas autor oma tegevuse Tartu Vanemuise teatris ning kolis Tallinnasse. Teosed on suuresti mõjutatud Undi isiklikest traumadest ning „Tühirand” neist kõige kurvem ja ängistavam. See on lugu mehe ja naise lahkuminekust, laiemalt võttes aga üleüldisest kaotusest, allajäämisest ja tühjustundest. Loo lõppedes ütleb minategelane, et tal pole enam lõhna ega maitset.

„Tühiranna” taustsündmusi kirjeldatakse põgusalt ka autobiograafilises tekstis „Minu teatriglossaarium” ning omaeluloolisest aspektist mõjutatud ilukirjanduslikus jutustuses „Via Regia”. Need kaks osaliselt kattuvat teksti annavad huvitava ülevaate 1960. aastate Tartu teatrielust. Tartu teatriuuenduse perioodi üks võtmeisikuid oli Unt, kuigi ta siis veel ei lavastanud, vaid tegeles sündmuste kirjaliku kajastamisega. Vaimustuti „sulaajal” Eestisse jõudnud kultuurilise mõtte uutest arengutest ning üritati neid teatrilaval rakendada. Filosofeerimise juurde kulus paraku ka rohkelt viina, mis on tekstide läbivaid kõrvaltegelasi.

Unt on eesti kirjanduses oluline uuendaja, teda on paigutatud nii modernistide kui postmodernistide hulka, aga peetud ka "matiundilikult" liigitamatuks. „Tühirand” on klassikanimekirjas kindlasti oma erilise vormi tõttu, mis on teose sisuga tihedas vastastikmõjus. See on katkematus jadas kulgev tekst, Tiit Hennoste sõnul „laine rütmis” kirja pandud. Iga uus peatükk (lehekülg päevikus) algab sidesõnaga, justkui oleks kõik ühe hingetõmbega välja pahvatatud. Tegevuskirjeldused vahelduvad üsna seosetult tunde- ja mõttepalangutega, mis annavad tõepärase ettekujutuse peategelase ängist ja segadusest. Lugu algab eikuskilt ja lõpeb samuti eikuhugi, nagu mõneks ajaks ranna halvanud udumass.