Friday, May 14, 2010

Klassika: Mati Unt. Tühirand. Love Story.

Ma hakkasin madalas vees liivasesse põhja AUKU kaevama, et end üleni ära peita; töötasin mõlema käega, töötasin nagu ekskavaator, higi voolas mu huultele, liiv aga voolas auku tagasi, kuid kõigele vaatamata mu töö edenes ja lõpuks istusin auku ja tõmbasin end hästi kössi, nii et ainult pea veest välja jäi. Vaatasin ringi. TÜHIRAND.


Tuli idee võtta ette kodumaise klassika seni lugemata teosed, eesti kultuuri tüvitekstid, nagu ütleb prof Rein Veidemann. Undilt olin varem lugenud tema noorusaja kirjutisi „Hüvasti kollane kass” ja „Võlg” ning 1979.aastal ilmunud romaani „Sügisball”. Viimase ainetel on teatavasti tehtud ka film, kuid see on iseseisev teos, mis raamatust palju erineb. Ka „Tühiranna” ainetel on linateos olemas, mõlemate režissööriks Veiko Õunpuu.

„Tühirand” ja teised Undi „Kogutud teoste” kolmanda osa tekstid on kirjutatud aastatel 1972 – 1975, kui peale kaht purunenud abielu ning muid probleeme lõpetas autor oma tegevuse Tartu Vanemuise teatris ning kolis Tallinnasse. Teosed on suuresti mõjutatud Undi isiklikest traumadest ning „Tühirand” neist kõige kurvem ja ängistavam. See on lugu mehe ja naise lahkuminekust, laiemalt võttes aga üleüldisest kaotusest, allajäämisest ja tühjustundest. Loo lõppedes ütleb minategelane, et tal pole enam lõhna ega maitset.

„Tühiranna” taustsündmusi kirjeldatakse põgusalt ka autobiograafilises tekstis „Minu teatriglossaarium” ning omaeluloolisest aspektist mõjutatud ilukirjanduslikus jutustuses „Via Regia”. Need kaks osaliselt kattuvat teksti annavad huvitava ülevaate 1960. aastate Tartu teatrielust. Tartu teatriuuenduse perioodi üks võtmeisikuid oli Unt, kuigi ta siis veel ei lavastanud, vaid tegeles sündmuste kirjaliku kajastamisega. Vaimustuti „sulaajal” Eestisse jõudnud kultuurilise mõtte uutest arengutest ning üritati neid teatrilaval rakendada. Filosofeerimise juurde kulus paraku ka rohkelt viina, mis on tekstide läbivaid kõrvaltegelasi.

Unt on eesti kirjanduses oluline uuendaja, teda on paigutatud nii modernistide kui postmodernistide hulka, aga peetud ka "matiundilikult" liigitamatuks. „Tühirand” on klassikanimekirjas kindlasti oma erilise vormi tõttu, mis on teose sisuga tihedas vastastikmõjus. See on katkematus jadas kulgev tekst, Tiit Hennoste sõnul „laine rütmis” kirja pandud. Iga uus peatükk (lehekülg päevikus) algab sidesõnaga, justkui oleks kõik ühe hingetõmbega välja pahvatatud. Tegevuskirjeldused vahelduvad üsna seosetult tunde- ja mõttepalangutega, mis annavad tõepärase ettekujutuse peategelase ängist ja segadusest. Lugu algab eikuskilt ja lõpeb samuti eikuhugi, nagu mõneks ajaks ranna halvanud udumass.

No comments:

Post a Comment