Tuesday, May 25, 2010

Try to set the night on fire.Tuletornipidamine. Jeanette Winterson.

Mõned inimesed ütlevad, et parimail lugudel pole sõnu.
Neid pole kasvatatud tuletornipidamiseks.


Ajal, kui lugemisoskus veel meremeeste hulgas levinud polnud, tunti tuletorne nende kohta käivate lugude järgi, mille edasikandja oli tuletornipidaja.
Ka inimese sisemaailmad jõuavad teisteni lugude kaudu. Kõik need on väärt kuulamist, aga mitte jutustamist, väidab Winterson. Lähemalt avab ta teoses kahe tegelase sisemered: 1970. aastatel Šotimaa vaeses rannikulinnas tuletornipidaja juures kasvav orb Silver ja 1850. aastatel samas tegutsev keerulise saatusega kirikuõpetaja Babel Dark. Laiemalt suubuvad need liinid aga kogu inimkonna lukku, mis filosofeerib usu, armastuse, tegelikkuse olemuse jms üle. Kogu temaatikat saadab meisterlik mere, ranniku ja tuletornidega seotud metafoorikeel, mis on selle raamatu üks nauditavamaid omadusi. Näiteks:

„Jah meid oli kaks, aga me olime üks. Mina ise olen suurtest lainetest katki pekstud. (---) Mina olen klaasist, aga minus ei ole valgust, mis võiks üle merede särada. Mina ei juhata kedagi koju, ei päästa ühtegi elu, isegi mitte iseenda oma.”

„Kivististe kirje on alati olemas, avastad sa selle või mitte. Mineviku haprad kummitused. Mälu ei ole nagu veepind – kas rahulik või virvendav. Mälu on kihiline. See, mis sa olid, oli teine elu, ning tõendid sellele on kusagil kivi sees – sinu trilobiidid ja ammoniidid, sinu võitlevad eluvormid, just siis, kui sa mõtlesid, et võid püsti seista.”

„Kalju küljes kindlalt kinni. See oli siinse Saltsi linna kreedo, selle meriküla, kalaküla kreedo, kus iga naine ja merimees pidi uskuma, et ettearvamatud lained annab usaldusväärse Jumala abiga maha rahustada.
Mis siis, kui ettearvamatu laine oligi Jumal?”


Eksiteelt välja juhatavad tuletornid on kõigis olemas, neis tuleb vaid valgus põlemas hoida. Valguse läitja ja säilitaja on armastus. Winterson vaidleb evolutsiooniteooria ja positivismiga, keeldudes tunnistamast, et kogu maailm toimib „amoraalselt ja ebasentimentaalselt”. Inimene ei taha elada looduslike valikute maailmas ning räägib lugusid, kus armastus teeb nõrgad tugevateks. Nii on igaühel võimalus. Seetõttu ongi tekkinud religioonid? Autor pole kindlasti religioosne selle tüüpilises tähenduses. Selle mõistmiseks tuleks lugeda tema esimest (autobiograafilist) raamatut „Apelsinid pole ainsad viljad”. Küll aga propageerib ta oma teostes enese- ja armastuseusku.

Nagu kõik Wintersoni siiamaani loetud teosed, oli ka „Tuletornipidamine” filosofeerima panev, hõrgu metafoorikeele ning osavalt väljatöötatud tegelaskujudega. Mida ma viimaste juures väga hindan, on nende n.ö sootus ehk jutustatakse Inimestest, mitte stampomadustega nais- või meeskujudest.

Jeanette Wintesonist saab rohkem teada näiteks tema eestindaja Kätlin Kaldmaa intervjuust autoriga.

Pildil on tänini Šotimaa rannikut valgustav Cape Wrathi tuletorn, kus suurem osa teose tegevusest aset leiab.

No comments:

Post a Comment