Tuesday, August 24, 2010

Tekstitulevärk teooriate taevas. Türann Oidipus. Arne Merilai.

Ega vaim ei ole kärbes, mis lehmakoogile laskub. Vaim tuiskab kohale tormipilvede alt, tantsides tiibhobuse lakal ja laudjal.
Kes julgeb tuulel end läbi lõõtsuda lasta, ei tohi mitte kronu olla - või jäädki elu lõpuni saba väristama.
Kui juba sõjatrumm läks, mis neist riisipulkadest enam. (lk 210)




Pärast raamatu läbi lugemist tundub ikka uskumatu, et see oligi 400 lehekülge teksti stiilis „Viu vaikis vopsu puudusel, nagu ütleb kipu-kõpu-järgne patafüüsiline poeet.” (lk 319) Romaani tagakaanel tsiteeritud ekspertidest leiab Viivi Luik, et selletaolised (mängulised) tekstid eestikeelses kirjanduses peaaegu puuduvad. „Türann Oidipus” sisaldab suurt hulka intellektuaalset dialoogi, filosoofiat, teadust, psühholoogiat ja huumorit, samuti loengukonspekte, muumia mõtteid, mida vahendab elavaile keerukas tehnoloogia, monolooge-loenguid feminismi, marksismi, aga ka flatuse jpm teemadel, jumalate dialooge, astronoom Cristopher Claviuse nägemusi jne. See kõik on kirja pandud rikkalikus, lausa üle võlli poeetilises eesti keeles, mistõttu Andres Ehin on teost määratlenud romeemina (romaan+poeem) ja Rein Veidemann leidnud, et raamat „pakub pidu neile, kes ikka veel usuvad eesti keele meeletutesse väljendusvõimalustesse”. Väikseks lisanduseks, et “Türann Oidipus” peaks ka uskmatud ümber veenma.

Arne Merilai ei alahinda oma lugejat, teos pakub intellektuaalset väljakutset pea igaühele. Toomas Liivi arvates on see eruditsioonitekt (või eruditsioonitest? – Kronotoop), mis esitab lugejale küsimused: kas sa oled kultuuriinimene? Kas sa oled filoloog? Kas sa tunned kultuurilugu, antiiki, eesti kirjandust jne? Jaanus Adamson on Liivi äärmuslikkusele oma põnevas blogisissekandes juba vastanud: rõhutanud mängu tähtsust ning viidanud ohule teksti liig tõsiselt võttes lugemisnaudingust ilma jääda. Tõepoolest, põhjalikud taustteadmised muudavad teose kindlasti säravamaks, kuid loo tõeline võlu on absurd, mis ümbritseb kogu tegevustikku, kaasaarvatud intellektuaalset dialoogi. Tegelased on heas mõttes naeruväärsed oma ala friigid, Oidipuse muumia grillitakse ära ja isegi vägistamisstseen on nii jaburalt kirja pandud, et kisub rängast vastupanust hoolimata suunurgad ülespoole. Siinjuures tasub üldse ära märkida, kui osavalt suudab autor hoida tasakaalu musta huumori ja labasuse vahelisel õhukesel piiril: kohe, kui hakkab tekkima käest ära minemise tunne, tõmmatakse teema joone peale tagasi.

Teose ideestikku, uurimist ja mängu, müüti ja tegelikkust, võimu ja seksuaalsust ning muid filosoofilisi probleeme on teised kirjutajad juba päris põhjalikult käsitlenud. Tooks siinkohal eraldi välja ühe vormilise võlu: antiigi ja eesti kultuuri sümbolite ning metafooride häirimatu koosesinemise ja võrdväärse kohtlemise. Kuigi eesti väljendid tunduvad tihti harjumatuse tõttu pigem naljakad, on need ometi teksti paigutatud väga tabavalt, eriti kuna eestlastest ega Eestist vähemalt otsesõnu teoses juttu ei ole.
Ootamatust kohast regilauluvormi või filmiklassikaviite leidmine tekitab erilist mänguhasarti tagakaaneni ja isu uute intrigeerivate lugude järele.

Rehi pekstud ja terad salve! La Vittoria! (lk 285)

Muidugi, maailma pudrupada podiseb omasoodu, seda ei saa korraldada. Aga leemekulpi peab keegi liigutama, et rokk põhja ei kõrbe. Ning maitseaineid tuleb lisada, et õieti süüa kõlbab. (lk 266)

Sinna vangistas Zeus nii vaenulikke jumalaid kui ka surelikke jumalateotajaid, nagu mässulised titaanid, viinavaras Tantalos ja hull kivipallur Sisyphos. (lk 267)

Wednesday, August 18, 2010

Ropp romantism. Tulen öösel sulle koju. Aapo Ilves.

kui ma oleks monofunktsionaalne luuletaja
ilmuks minult iga kahe aasta takka luulekogu
need raamatud oleks ühtlased ja õhukesed
ega meeldiks mulle
Aapo Ilvese "seletuskiri" autori blogis 28.05.09




Võhandu deltas elav punase juuksepahmaka ja kitarriga Aapo Ilves on ehk enim tuntud laulutekstide kirjutajana, tema „Tii” käis Neiokõstõ esituses Eurovisioonil ära, „Kuu on päike” sai omal ajal Tanel Padari suu läbi Raadio 2 aasta hitiks ning ansambel Koera viisistatud „Väikeste linnade mehed on lollakad” paneb nii maakad kui untsantsakad kaasa laulma.

Kõnealusesse luulekogusse on mõnele laulule lisaks koondatud palju väga erinevaid tekste, millede erinev stiil ja kõikuv kunstiline tase on kriitikas saanud üsna negatiivse vastuvõtu (eriti pahane on Jürgen Rooste Sirbis)
Tõepoolest, hea asja kõrval laiutavad aegunud teemad, mõttetu ropendamine (millal see viimati kedagi šokeeris?), enesekordamine ja kulunud kujundid. Teatud aegumise märgid võivad olla tingitud ka sellest, et kogumik koondab endas luuletusi aastatest 1996–2009, kuid see ei saa teadagi mingi vabandus olla. Huvitav, miks siis avaldab Ilves äraleierdatud sõimu poliitikute, ärimeeste, politseinike ja ka kulturnike aadressil? Miks ta üritab genitaalide rahvalikke sünonüüme omavahel riimuma panna? Samal ajal suudab ta ju luua täiesti nauditavaid ridu.

Võib-olla on asi selles Võhandu deltas kinni. Äkki esindab kikilipsuta Ilvese lüüriline mina ka natuke seda Vellot, kes poe juures juua tavatses (lk 25). Vello sõimab ükstaspuha millist riigikorda, sest nii on lihtsalt kombeks. Ta ei salli linnavurlesid, sest viimastel tundub temast rohkem raha olevat, kuigi ega ta ise seda väga ihaldagi. Uuendused maailmaasjades jõuavad Velloni teleka, Õhtulehe ja külajuttude vahendusel ning tema loominguline vaim väljendub rõvetsemises. Kui Vellod luulet loeks, siis oleks osa „Tulen öösel sulle koju” tekste neile ehk täitsa meelelahutuslikud.

Kui Ilves parasjagu aga ei räuska ega ropenda, näitab end üksildane ja ennasthävitav romantiline luuletaja. „Hea on mõelda purjus mõtteid/ nendes pole süüd/ nendes puudub kainus ahnus/ vaga valskuspüüd,” ütleb ta lk 21. „Maarahva tähetalaul” (lk 27) meenutab suisa ärkamisaegset isamaaluulet. „Suure hinge jaoks on maailm/ liiga väike puur”, konstateerib tekst pealkirjaga „luuletaja” lk 60 ja romantiline ego tahab veel mitmes kohas esineda: „mina olen auväärt mees/ sest mina leidsin lätte” (lk 86), „Ilgeim kõigist jätistest ma, / patualdis liiderdaja” (lk 97), „mina jumalat ei usu/ kuigi tema usub mind” (lk 98) jne
Destruktiivne armastuslugu lk 79 oli tõeliselt puudutav, ei mingit irooniat ega palagani. Või üksinduse ballaad „Sinu silmist” lk 83:

(---)
las paistab kuu ma sinu mõtteid ei loe
las väljas õõtsub
üheskoos pole soe meil
(---)


Ja muidugi absurdihuumor. Näiteks lk 16:

kui ma ükskord väikseks kasvan
väiksemaks kui veel mikroobid
kõiki sääski hammustan

Monday, August 9, 2010

Ilma palatalisatsioonita. Sulg. Marje Ingel.

rookõrred
talvisel merejääl
antennid kevade püüdmiseks
(lk 14)




2008. aastal kirjastuse/rühmituse Purpurmust.org välja antud luulekogu on saanud üsna vähese vastuvõtu osaliseks. Tegemist on muusika-alal tegutseva autori läbi kahe aastakümne sahtlisse kirjutatud tekstidega, mille Purpurmustad kaante vahele koondasid. 20 aasta fakt tekitab otsa ette parajalt kõvera küsimärgi, kuna „Sulu” luuletused on täiesti ühtlase taseme ja stiiliga, võimaldades raamatut kergesti ühtse tervikuna vaadata. Tekstid näivad kuuluvat noorele autorile, seda kinnitavad teemaderingi vähesus, minakesksus ja suure valiku sekka eksinud kahvatumaid ridu. Luuletajana Ingel aga noor ongi ja see ei tähenda, et tegu oleks halva koguga. „Sulg” sisaldab kerget ja rahulikku looduspiltidega põimunud tundeluulet, mida ilmestavad huvitavad kujundid.

Ingli napisõnalisus ja looduslähedus sarnanevad näiteks Carolina Pihelgale või võrukeelsele Leila Holtsile. Sotsiaalne närv(ilisus)on pea olematu, jäädvustatakse ümbrusest või siseilmast vahetult püütud hetki. Olulised on detailid, lõhnad, värvid, maitsed, hetkemeeleolud. Tekstid on väga lühikesed ja sageli pealkirjata, sisaldades ometi palju tundeid, milledest domineerib hirm. Luulekogu läbib teatud ängistus, iseeneses vangis oleku tunne, millest räägib ka pealkiri „Sulg”, mis ei tähenda sulge, vaid sulgu, suletust. Ingli luuletuste maailmas on peaaegu alati külm, hämar ja natuke hirmus. Paljugi sõltub loodusest, mis (kes?) on alati kohal kas vihma, lume või akent kriipivate okste kujul. Tabavaid ja originaalseid looduskujundeid võib lugeda „Sulu” parimaks osaks ja tekstide lakoonilisus tõstab neid esile:

sillalt
vaatasin jõkke
loperguseks
oli end kukkunud kuu
(lk 70)

vaik nõrgub puust kui valgus
teisest
säälpoolsest ilmast
siinilmas valuga tardub
(lk 25)

Monday, August 2, 2010

Hall ja rõske ilu. The Graveyard Book. Neil Gaiman.

“I think what I want to talk about is what the imagination is and what the imagination does.” Neil Gaiman



„Kalmisturaamatut” on keeruline kuhugi liigitada. Ei tahaks justkui öelda lasteraamat, kuigi autor ja väljaandjad ta young adult sektsiooni asetavad. Kes see young adult üldse on? Täiskasvanu, ükskõik kas siis noor või vana, peaks vähemalt 18 aastat elanud olema, selles vanuses aga loetakse koolis juba Dostojevskit ja Kafkat. Wikipedia järgi on young adult fiction adresseeritud vanusele 14–21, „Graveyard Bookil” on aga midagi pakkuda ka neile, kel see hirmus aeg selja taga. Meenub Richard Watsoni mõttekäik raamatust „Future Files”, et eri vanuses inimesed on muutumas järjest sarnasemaks s.t tahetakse samu asju ja hinnatakse sarnaseid väärtusi, kuna heaoluühiskond ei sunni kedagi enam „täis kasvama”. Kaasaegne popkirjandus näib olevat üks selle tendentsi märke: uute Harry Potteri osade järjekordades ootasid fännid vanuses 1-100, „Twilighti” üks wägga armas ja halle luggemine niitis jalust märksa vanemad neidised, kui umbestäpselt 15, kellele see ilmselt mõeldud oli. Neil Gaimaniga tundub olevat sarnane lugu.

“Graveyard Book” on näide kirjandusliku atmosfääriloome meistritasemest. Tegevus toimub ühtlaselt hallis, rõskes ja jahedas miljöös, mis ometi ei ole ebameeldiv. Briti saarte ajatu udu, murenenud kiviehitiste lõhn, rongakisa ja kalmudele graveeritud vana inglise keel, kõrgete puude vahelt piiluvad nõrgad valguskiired, ootamatud kõledad tuuleiilid ning tunne, et keegi jälgib... Meeldiv on, et autor jätab oma müstilistele tegelastele alles nende salapära ja lugeja peab ise pead murdma, kes on ikkagi Silas ja mis aardeid valvavad müstilised jõud surnuaia vanimas hauakambris. Lugu on iseenesest üsna lihtne: hea ja kuri, sõprus ja suureks kasvamine, kuid värskendav on üsna realistlik lõpplahendus. Ei lähegi nii, nagu lugeja ehk ootaks. Kes aga sügavat sisu, veretarretamist ja õudu ootab, peaks midagi „täiskasvanulikumat” lugema, selleks on „Graveyard Book” liiga ilus, kuigi tavapärasest tumedamas tähenduses.

Pildil Dave McKeani illustratsioon samast raamatust. McKean on illustreerinud teisigi Gaimani raamatuid ja kahe mehe koostöös valminud film „MirrorMask” on uhke visuaalne kunstiteos.