Monday, August 2, 2010

Hall ja rõske ilu. The Graveyard Book. Neil Gaiman.

“I think what I want to talk about is what the imagination is and what the imagination does.” Neil Gaiman



„Kalmisturaamatut” on keeruline kuhugi liigitada. Ei tahaks justkui öelda lasteraamat, kuigi autor ja väljaandjad ta young adult sektsiooni asetavad. Kes see young adult üldse on? Täiskasvanu, ükskõik kas siis noor või vana, peaks vähemalt 18 aastat elanud olema, selles vanuses aga loetakse koolis juba Dostojevskit ja Kafkat. Wikipedia järgi on young adult fiction adresseeritud vanusele 14–21, „Graveyard Bookil” on aga midagi pakkuda ka neile, kel see hirmus aeg selja taga. Meenub Richard Watsoni mõttekäik raamatust „Future Files”, et eri vanuses inimesed on muutumas järjest sarnasemaks s.t tahetakse samu asju ja hinnatakse sarnaseid väärtusi, kuna heaoluühiskond ei sunni kedagi enam „täis kasvama”. Kaasaegne popkirjandus näib olevat üks selle tendentsi märke: uute Harry Potteri osade järjekordades ootasid fännid vanuses 1-100, „Twilighti” üks wägga armas ja halle luggemine niitis jalust märksa vanemad neidised, kui umbestäpselt 15, kellele see ilmselt mõeldud oli. Neil Gaimaniga tundub olevat sarnane lugu.

“Graveyard Book” on näide kirjandusliku atmosfääriloome meistritasemest. Tegevus toimub ühtlaselt hallis, rõskes ja jahedas miljöös, mis ometi ei ole ebameeldiv. Briti saarte ajatu udu, murenenud kiviehitiste lõhn, rongakisa ja kalmudele graveeritud vana inglise keel, kõrgete puude vahelt piiluvad nõrgad valguskiired, ootamatud kõledad tuuleiilid ning tunne, et keegi jälgib... Meeldiv on, et autor jätab oma müstilistele tegelastele alles nende salapära ja lugeja peab ise pead murdma, kes on ikkagi Silas ja mis aardeid valvavad müstilised jõud surnuaia vanimas hauakambris. Lugu on iseenesest üsna lihtne: hea ja kuri, sõprus ja suureks kasvamine, kuid värskendav on üsna realistlik lõpplahendus. Ei lähegi nii, nagu lugeja ehk ootaks. Kes aga sügavat sisu, veretarretamist ja õudu ootab, peaks midagi „täiskasvanulikumat” lugema, selleks on „Graveyard Book” liiga ilus, kuigi tavapärasest tumedamas tähenduses.

Pildil Dave McKeani illustratsioon samast raamatust. McKean on illustreerinud teisigi Gaimani raamatuid ja kahe mehe koostöös valminud film „MirrorMask” on uhke visuaalne kunstiteos.

No comments:

Post a Comment