Monday, August 9, 2010

Ilma palatalisatsioonita. Sulg. Marje Ingel.

rookõrred
talvisel merejääl
antennid kevade püüdmiseks
(lk 14)




2008. aastal kirjastuse/rühmituse Purpurmust.org välja antud luulekogu on saanud üsna vähese vastuvõtu osaliseks. Tegemist on muusika-alal tegutseva autori läbi kahe aastakümne sahtlisse kirjutatud tekstidega, mille Purpurmustad kaante vahele koondasid. 20 aasta fakt tekitab otsa ette parajalt kõvera küsimärgi, kuna „Sulu” luuletused on täiesti ühtlase taseme ja stiiliga, võimaldades raamatut kergesti ühtse tervikuna vaadata. Tekstid näivad kuuluvat noorele autorile, seda kinnitavad teemaderingi vähesus, minakesksus ja suure valiku sekka eksinud kahvatumaid ridu. Luuletajana Ingel aga noor ongi ja see ei tähenda, et tegu oleks halva koguga. „Sulg” sisaldab kerget ja rahulikku looduspiltidega põimunud tundeluulet, mida ilmestavad huvitavad kujundid.

Ingli napisõnalisus ja looduslähedus sarnanevad näiteks Carolina Pihelgale või võrukeelsele Leila Holtsile. Sotsiaalne närv(ilisus)on pea olematu, jäädvustatakse ümbrusest või siseilmast vahetult püütud hetki. Olulised on detailid, lõhnad, värvid, maitsed, hetkemeeleolud. Tekstid on väga lühikesed ja sageli pealkirjata, sisaldades ometi palju tundeid, milledest domineerib hirm. Luulekogu läbib teatud ängistus, iseeneses vangis oleku tunne, millest räägib ka pealkiri „Sulg”, mis ei tähenda sulge, vaid sulgu, suletust. Ingli luuletuste maailmas on peaaegu alati külm, hämar ja natuke hirmus. Paljugi sõltub loodusest, mis (kes?) on alati kohal kas vihma, lume või akent kriipivate okste kujul. Tabavaid ja originaalseid looduskujundeid võib lugeda „Sulu” parimaks osaks ja tekstide lakoonilisus tõstab neid esile:

sillalt
vaatasin jõkke
loperguseks
oli end kukkunud kuu
(lk 70)

vaik nõrgub puust kui valgus
teisest
säälpoolsest ilmast
siinilmas valuga tardub
(lk 25)

No comments:

Post a Comment