Wednesday, August 18, 2010

Ropp romantism. Tulen öösel sulle koju. Aapo Ilves.

kui ma oleks monofunktsionaalne luuletaja
ilmuks minult iga kahe aasta takka luulekogu
need raamatud oleks ühtlased ja õhukesed
ega meeldiks mulle
Aapo Ilvese "seletuskiri" autori blogis 28.05.09




Võhandu deltas elav punase juuksepahmaka ja kitarriga Aapo Ilves on ehk enim tuntud laulutekstide kirjutajana, tema „Tii” käis Neiokõstõ esituses Eurovisioonil ära, „Kuu on päike” sai omal ajal Tanel Padari suu läbi Raadio 2 aasta hitiks ning ansambel Koera viisistatud „Väikeste linnade mehed on lollakad” paneb nii maakad kui untsantsakad kaasa laulma.

Kõnealusesse luulekogusse on mõnele laulule lisaks koondatud palju väga erinevaid tekste, millede erinev stiil ja kõikuv kunstiline tase on kriitikas saanud üsna negatiivse vastuvõtu (eriti pahane on Jürgen Rooste Sirbis)
Tõepoolest, hea asja kõrval laiutavad aegunud teemad, mõttetu ropendamine (millal see viimati kedagi šokeeris?), enesekordamine ja kulunud kujundid. Teatud aegumise märgid võivad olla tingitud ka sellest, et kogumik koondab endas luuletusi aastatest 1996–2009, kuid see ei saa teadagi mingi vabandus olla. Huvitav, miks siis avaldab Ilves äraleierdatud sõimu poliitikute, ärimeeste, politseinike ja ka kulturnike aadressil? Miks ta üritab genitaalide rahvalikke sünonüüme omavahel riimuma panna? Samal ajal suudab ta ju luua täiesti nauditavaid ridu.

Võib-olla on asi selles Võhandu deltas kinni. Äkki esindab kikilipsuta Ilvese lüüriline mina ka natuke seda Vellot, kes poe juures juua tavatses (lk 25). Vello sõimab ükstaspuha millist riigikorda, sest nii on lihtsalt kombeks. Ta ei salli linnavurlesid, sest viimastel tundub temast rohkem raha olevat, kuigi ega ta ise seda väga ihaldagi. Uuendused maailmaasjades jõuavad Velloni teleka, Õhtulehe ja külajuttude vahendusel ning tema loominguline vaim väljendub rõvetsemises. Kui Vellod luulet loeks, siis oleks osa „Tulen öösel sulle koju” tekste neile ehk täitsa meelelahutuslikud.

Kui Ilves parasjagu aga ei räuska ega ropenda, näitab end üksildane ja ennasthävitav romantiline luuletaja. „Hea on mõelda purjus mõtteid/ nendes pole süüd/ nendes puudub kainus ahnus/ vaga valskuspüüd,” ütleb ta lk 21. „Maarahva tähetalaul” (lk 27) meenutab suisa ärkamisaegset isamaaluulet. „Suure hinge jaoks on maailm/ liiga väike puur”, konstateerib tekst pealkirjaga „luuletaja” lk 60 ja romantiline ego tahab veel mitmes kohas esineda: „mina olen auväärt mees/ sest mina leidsin lätte” (lk 86), „Ilgeim kõigist jätistest ma, / patualdis liiderdaja” (lk 97), „mina jumalat ei usu/ kuigi tema usub mind” (lk 98) jne
Destruktiivne armastuslugu lk 79 oli tõeliselt puudutav, ei mingit irooniat ega palagani. Või üksinduse ballaad „Sinu silmist” lk 83:

(---)
las paistab kuu ma sinu mõtteid ei loe
las väljas õõtsub
üheskoos pole soe meil
(---)


Ja muidugi absurdihuumor. Näiteks lk 16:

kui ma ükskord väikseks kasvan
väiksemaks kui veel mikroobid
kõiki sääski hammustan

No comments:

Post a Comment