Tuesday, August 24, 2010

Tekstitulevärk teooriate taevas. Türann Oidipus. Arne Merilai.

Ega vaim ei ole kärbes, mis lehmakoogile laskub. Vaim tuiskab kohale tormipilvede alt, tantsides tiibhobuse lakal ja laudjal.
Kes julgeb tuulel end läbi lõõtsuda lasta, ei tohi mitte kronu olla - või jäädki elu lõpuni saba väristama.
Kui juba sõjatrumm läks, mis neist riisipulkadest enam. (lk 210)




Pärast raamatu läbi lugemist tundub ikka uskumatu, et see oligi 400 lehekülge teksti stiilis „Viu vaikis vopsu puudusel, nagu ütleb kipu-kõpu-järgne patafüüsiline poeet.” (lk 319) Romaani tagakaanel tsiteeritud ekspertidest leiab Viivi Luik, et selletaolised (mängulised) tekstid eestikeelses kirjanduses peaaegu puuduvad. „Türann Oidipus” sisaldab suurt hulka intellektuaalset dialoogi, filosoofiat, teadust, psühholoogiat ja huumorit, samuti loengukonspekte, muumia mõtteid, mida vahendab elavaile keerukas tehnoloogia, monolooge-loenguid feminismi, marksismi, aga ka flatuse jpm teemadel, jumalate dialooge, astronoom Cristopher Claviuse nägemusi jne. See kõik on kirja pandud rikkalikus, lausa üle võlli poeetilises eesti keeles, mistõttu Andres Ehin on teost määratlenud romeemina (romaan+poeem) ja Rein Veidemann leidnud, et raamat „pakub pidu neile, kes ikka veel usuvad eesti keele meeletutesse väljendusvõimalustesse”. Väikseks lisanduseks, et “Türann Oidipus” peaks ka uskmatud ümber veenma.

Arne Merilai ei alahinda oma lugejat, teos pakub intellektuaalset väljakutset pea igaühele. Toomas Liivi arvates on see eruditsioonitekt (või eruditsioonitest? – Kronotoop), mis esitab lugejale küsimused: kas sa oled kultuuriinimene? Kas sa oled filoloog? Kas sa tunned kultuurilugu, antiiki, eesti kirjandust jne? Jaanus Adamson on Liivi äärmuslikkusele oma põnevas blogisissekandes juba vastanud: rõhutanud mängu tähtsust ning viidanud ohule teksti liig tõsiselt võttes lugemisnaudingust ilma jääda. Tõepoolest, põhjalikud taustteadmised muudavad teose kindlasti säravamaks, kuid loo tõeline võlu on absurd, mis ümbritseb kogu tegevustikku, kaasaarvatud intellektuaalset dialoogi. Tegelased on heas mõttes naeruväärsed oma ala friigid, Oidipuse muumia grillitakse ära ja isegi vägistamisstseen on nii jaburalt kirja pandud, et kisub rängast vastupanust hoolimata suunurgad ülespoole. Siinjuures tasub üldse ära märkida, kui osavalt suudab autor hoida tasakaalu musta huumori ja labasuse vahelisel õhukesel piiril: kohe, kui hakkab tekkima käest ära minemise tunne, tõmmatakse teema joone peale tagasi.

Teose ideestikku, uurimist ja mängu, müüti ja tegelikkust, võimu ja seksuaalsust ning muid filosoofilisi probleeme on teised kirjutajad juba päris põhjalikult käsitlenud. Tooks siinkohal eraldi välja ühe vormilise võlu: antiigi ja eesti kultuuri sümbolite ning metafooride häirimatu koosesinemise ja võrdväärse kohtlemise. Kuigi eesti väljendid tunduvad tihti harjumatuse tõttu pigem naljakad, on need ometi teksti paigutatud väga tabavalt, eriti kuna eestlastest ega Eestist vähemalt otsesõnu teoses juttu ei ole.
Ootamatust kohast regilauluvormi või filmiklassikaviite leidmine tekitab erilist mänguhasarti tagakaaneni ja isu uute intrigeerivate lugude järele.

Rehi pekstud ja terad salve! La Vittoria! (lk 285)

Muidugi, maailma pudrupada podiseb omasoodu, seda ei saa korraldada. Aga leemekulpi peab keegi liigutama, et rokk põhja ei kõrbe. Ning maitseaineid tuleb lisada, et õieti süüa kõlbab. (lk 266)

Sinna vangistas Zeus nii vaenulikke jumalaid kui ka surelikke jumalateotajaid, nagu mässulised titaanid, viinavaras Tantalos ja hull kivipallur Sisyphos. (lk 267)

No comments:

Post a Comment