Sunday, September 26, 2010

Noortest, juurtest, piiridest jne. Jäälätted. Bernard Kangro. Sigaret. Robert Randma.



Neid kaht raamatut ei ühenda esmapilgul miski. „Jäälätted” avaldas keskealine pagulaskirjanik Kangro aastal 1958, avades sellega oma kuueosalise suuresti mälestusmaastikele toetuva romaanitsükli. Esikraamatu peategelane on 1930. aastate tudengite linn Tartu. „Sigareti” avaldas 25aastane Randma aastal 2009 ja selle peategelane parasiithing Raul eksleb ringi kõledas ja ulmemeeleolulises 21. sajandi Tallinnas. Sellele põhjendamatule ning meelevaldsele ühiskäsitlusele andis aga tõuke mõlema raamatu teatav vaimsus, mida iseloomustavad eneseotsingud ja –kaotused, kaasaminek ja võõrandumine, üksildus, segased piirid tõe ja vale vahel, usk ja skepsis, kinnihoidmine ja minnalaskmine, ühesõnaga noorus!

Noored on alati noored ja ühtmoodi hukas. Filosoofilised vaidlused on wabariigi-aegse Tartu täissuitsetatud kohvikutest kolinud sinna, kus ka nüüd suitsetada tohib, kuid alles on ometigi, oma valitud tee õigsuses kaheldakse jätkuvalt, halvad tüdrukud rikuvad jätkuvalt häid poisse ära ja üksildus ning mõistetamatus kaaslaste poolt on endiselt tavaline. „Jäälätted” on heaks tõendusmaterjaliks, et õigupoolest pole peaaegu ükski tänapäeva noorte probleemidest midagi uut. Isegi kaasaja noorte hulgas juba klišeeks muutunud end laias maailmas proovile panemise vajadus painab juba Kangro Verner Taklajat. „Kartusest, et ma muidu iialgi oma sinise purjega purjetada ei saa, kui ma just nüüd ei lähe” (lk 261) on lihtsalt veidi ilukõnelisemalt kirja pandud kui 90% tänapäeva noorte „millal ma siis veel lähen, kui mitte nüüd”.

See, et ideetasandil noorte maailmas midagi uut ei ole, ei tähenda, et Randma raamatus midagi uut ei oleks. Päris palju on. Inimesed on küll enam-vähem samasugused, kuid keskkond on 80 aastaga muutunud hoopis millekski muuks, kui Kangro keeruline, kuid siiski hingestatud Tartu. Randma tegelased elavad mõõtmatute piiridega maailmas ja mis peamine, neil ei ole juuri. Kui peaaegu kõik Kangro tegelased pärinevad kusagilt, enamasti maalt, ja meenutavad heldimusega turvatunnet ja kindlust tekitavaid kodumaastikke (romantikat tekitab siin muidugi ka Kangro pagulastaust), siis Randma tegelastel ei ole kusagil asu, isegi hing ei tunne end kehas koduselt. Nii ei soovigi oma kehast lahkunud parasiithing Raul „koju” kiirustada, teistele tegelastele seostuvad teatud turvalisusega rahusteid müüv apteeginaine või oma isiklike asjade paranoiline teiste näppimise eest kaitsmine. Kõik otsivad aga paaniliselt mingit oma asja: kes tahab kellekski saada, kes (kasvõi psühhiaatri) tähelepanu, kes end loominguliselt väljendada, kes midagi erilist kogeda. Nagu noored ikka.

Juurtetusega kaasneb piiride puudumine. Randma tegelasi ei piira ükski traditsioon ega eesmärk, nagu ehk mõnd Kangro tudengit, kes hoolimata kahtlustest jäävad siiski oma eriala juurde, tunnevad teatud vastutust vanemate ees (jällegi juurte olulisus) või üritavad käituda, nagu üldiselt on kombeks, isegi kui selle õigsuses kahtlevad. Joondutakse veel teatud eeskujude järgi, usutakse ühtsusesse, tahetakse teistele sarnaneda. 21. sajand on selles osas hoopis teine aeg. Lõpmatu valikuvabadus ei ole mõistlikkuse eeldus. Kui juba 1930. aastate tudengid tunnevad kohati, et liigne „tarklemine” on nad kuidagi iseendast eemale ajanud, siis mis veel kaasaegsetest rääkida. Üheks valikuks võib olla ka kõikvõimalike ravimite mõju enda peal testimine! Domineerib erilisusnõue, teistega sarnanemine on hirmutav, kuna viib iseenda kaotuseni. „Soov eriline olla on inimlik” ja selle nimel võib laskuda äärmustesse.
Taga otsitakse aga ikka sedasama tõde ja mõistmist. Nagu Birk Rohelend on kirjutanud: "/---/ kõik kahtlused, mured ja unistused on tegelikult üks, sest seal, sügaval, kuhu ühiskonna reeglid ei ulatu, mõistame me üksteist niikuinii - kõiki psühholoogia, lingvistika ja reaalteaduslikke reegleid eirates."

P. S. Mõlemas raamatus suitsetatakse liiga palju.

Wednesday, September 8, 2010

Linnaelu tõlgendusi. Etüüde nüüdiskultuurist 2: Sügisball. Koostajad Virve Sarapik ja Piret Viires.

Midagi pole teha – linn on osa minu rikkusest ja rikutusest ning mina osa linna kaardistamatust olemusest, imepisike osa tema mitteteadvusest.

Jan Kaus Väike-Ameerika HÄÄLe 2010. aasta sügisnumbris




Ülemine tsitaat ei pärine küll kõnealusest raamatust, kuid iseloomustab lühidalt kõigi artiklite põhisisu: indiviidi suhted linnaga. Kogumik koondab 2008.aastal peetud konverentsi „Sügisball” ettekandeid nii Mati Undi Mustamäe-romaani kui Veiko Õunpuu Lasnamäe-filmi ainetel, samuti valikut mõlema „Sügisballi” perioodikas ilmunud arvustustest. Pakutakse välja erinevaid vaatenurki ja teooriaid mõlema teose ja paneellinna käsitlemiseks. Kõlama jääb siiski negatiivne arvamus, et Undi-aegne küsimusi tekitav, kuid siiski paremasse maailma ja võimalusterohkesse ellu uskuv modernistlik uuslinnastumise projekt kukkus läbi. Õunpuu-aegsest magalarajoonist on saanud oma kunagise suure idee hale paroodia ja passiivse pseudoelu sümbol. Kogu protsess pole muidugi nii mustvalgena kokku võetav, selle eri tahke valgustab aga juba kogumiku uurimine.

Artiklid liiguvad „Sügisballi” raamatust või filmist aeg-ajalt kaugemale ning interpreteerivad linna ja linnaelu laiemalt, pannes ka lugeja endaga „kaasa jalutama”. Näiteks Epp Annus tsiteerib oma lk 141 algavas artiklis Michel de Certeaud ja Le Corbusieri ning toob välja kaks võimalust linnale lähenemiseks: linn kui kodu pikendus ja linn kui kodu vastand. Kodu pikendusena ei ole linn abstraktne, vaid kogu kehaga tunnetatav ruum. Oma linnas jalutades ei mõtle inimene näiteks valgusfooride ja ülekäiguradade asukohtadele, vaid jääb vajalikus kohas automaatselt seisma. Lammutatud hooned ja mahavõetud puud jäävad veel aastateks ja kauemakski teatud tahtmatusse mällu, sest keha on nendega harjunud. Kodu vastandina on linn aga tundmatu või isegi vaenulik keskkond, vahemaa punktist punktini (nt kodust tööle) ning sellele ei pöörata tähelepanu.

Siit edasi mõeldes võib ka magala olla kodu pikendav linnaosa. Mitte aga enne, kui sellele on jõudnud tekkida teatud iseloom ja äratundmisobjektid. Mati Undi „Sügisballi” äsjavalminud uuslinn Mustamäe oli oma elanikele veel võõras ruum, kuid 30 aastat hiljem on tegu kodustatud ja ajalugu omava linnajaoga, nagu kirjutab Piret Viires artiklis algusega lk 51. Lasnamäe on samuti tänaseks päevaks ajalooga rajoon, ometi temale eriti positiivseid hinnanguid või väljavaateid ei jagu. Mari Laaniste ja Leena Torim märgivad artiklis algusega lk 87, et eesti kultuuris ja tavateadvuses on Lasnamäe häiriv ja soovimatu koht, mida käsitletakse enamasti probleemina ning isegi Tallinna linnaametnikud on teinekord eelistanud kujutleda, et Lasnamäed pole üldse olemas (näitena toodud Laagna kanali sulgemine 2007. aastal rallivõistluse eesmärgil, mis tõi kaasa hiigelummikud).

Samas artiklis on ära toodud, et Lasnamäe elanikkond kasvab ja inimesed pole erinevate rahulolu-uuringute järgi oma elukeskkonna üle silmatorkavalt õnnetud. Tõesti, ümmarguselt 60% lasnamäelastest ei jaga eestlaste kultuuriruumi ega tavateadvust, samuti eestlasele omast individualistlikku elukorraldusideaali. Venelased on teatavasti kordi sotsiaalsemad, nende juured on peaaegu et üksteise külge ehitatud majadega kommuunkülades, eraomandist ja privaatsfäärist arusaamine hoopis midagi muud jne. See ei ole enam „Sügisballi” teema, kuid linnauuringute seisukohalt paeluv küsimus: millised on vene inimese suhted paneellinnaga või Tallinna kui kodulinnaga üldse.

Lõpetuseks aga veelkord linnast kui kodu pikendusest. Oma koduseinte vahel liigutame teatavasti mööbli paika vastavalt oma eelistustele ning häirivad detailid kas parandame või kasutame ignoreerimistehnikat (näiteks katkise krohviga seinale kappi ette lükkamine). Sama saab sisuliselt teha ka linnaruumis ja mu arvates on see siiani parim võimalus linnaga kohaneda. Kuna linnaruumis suurt midagi ise parandada ei saa, aitab see, kui valida liikumistrajektoorid, kus nii palju ei häiri. Samuti on suuremale osale linnainimestest (ka paneellinlastele) kasvanud külge teatud silmaklapid, mis vajalikus kohas ette liiguvad. Mõnes mõttes on see õõvastavalt ignorantne, samas aga eluks vajalik kohastumus keskkonnaga, mis aitab oma subjektiivses linnas, oma kodu pikenduses end hästi tunda. Äkki on karbielaniku tuimas pilgus siiski rohkem kui jõuetus ja passiivsus!?