Wednesday, September 8, 2010

Linnaelu tõlgendusi. Etüüde nüüdiskultuurist 2: Sügisball. Koostajad Virve Sarapik ja Piret Viires.

Midagi pole teha – linn on osa minu rikkusest ja rikutusest ning mina osa linna kaardistamatust olemusest, imepisike osa tema mitteteadvusest.

Jan Kaus Väike-Ameerika HÄÄLe 2010. aasta sügisnumbris




Ülemine tsitaat ei pärine küll kõnealusest raamatust, kuid iseloomustab lühidalt kõigi artiklite põhisisu: indiviidi suhted linnaga. Kogumik koondab 2008.aastal peetud konverentsi „Sügisball” ettekandeid nii Mati Undi Mustamäe-romaani kui Veiko Õunpuu Lasnamäe-filmi ainetel, samuti valikut mõlema „Sügisballi” perioodikas ilmunud arvustustest. Pakutakse välja erinevaid vaatenurki ja teooriaid mõlema teose ja paneellinna käsitlemiseks. Kõlama jääb siiski negatiivne arvamus, et Undi-aegne küsimusi tekitav, kuid siiski paremasse maailma ja võimalusterohkesse ellu uskuv modernistlik uuslinnastumise projekt kukkus läbi. Õunpuu-aegsest magalarajoonist on saanud oma kunagise suure idee hale paroodia ja passiivse pseudoelu sümbol. Kogu protsess pole muidugi nii mustvalgena kokku võetav, selle eri tahke valgustab aga juba kogumiku uurimine.

Artiklid liiguvad „Sügisballi” raamatust või filmist aeg-ajalt kaugemale ning interpreteerivad linna ja linnaelu laiemalt, pannes ka lugeja endaga „kaasa jalutama”. Näiteks Epp Annus tsiteerib oma lk 141 algavas artiklis Michel de Certeaud ja Le Corbusieri ning toob välja kaks võimalust linnale lähenemiseks: linn kui kodu pikendus ja linn kui kodu vastand. Kodu pikendusena ei ole linn abstraktne, vaid kogu kehaga tunnetatav ruum. Oma linnas jalutades ei mõtle inimene näiteks valgusfooride ja ülekäiguradade asukohtadele, vaid jääb vajalikus kohas automaatselt seisma. Lammutatud hooned ja mahavõetud puud jäävad veel aastateks ja kauemakski teatud tahtmatusse mällu, sest keha on nendega harjunud. Kodu vastandina on linn aga tundmatu või isegi vaenulik keskkond, vahemaa punktist punktini (nt kodust tööle) ning sellele ei pöörata tähelepanu.

Siit edasi mõeldes võib ka magala olla kodu pikendav linnaosa. Mitte aga enne, kui sellele on jõudnud tekkida teatud iseloom ja äratundmisobjektid. Mati Undi „Sügisballi” äsjavalminud uuslinn Mustamäe oli oma elanikele veel võõras ruum, kuid 30 aastat hiljem on tegu kodustatud ja ajalugu omava linnajaoga, nagu kirjutab Piret Viires artiklis algusega lk 51. Lasnamäe on samuti tänaseks päevaks ajalooga rajoon, ometi temale eriti positiivseid hinnanguid või väljavaateid ei jagu. Mari Laaniste ja Leena Torim märgivad artiklis algusega lk 87, et eesti kultuuris ja tavateadvuses on Lasnamäe häiriv ja soovimatu koht, mida käsitletakse enamasti probleemina ning isegi Tallinna linnaametnikud on teinekord eelistanud kujutleda, et Lasnamäed pole üldse olemas (näitena toodud Laagna kanali sulgemine 2007. aastal rallivõistluse eesmärgil, mis tõi kaasa hiigelummikud).

Samas artiklis on ära toodud, et Lasnamäe elanikkond kasvab ja inimesed pole erinevate rahulolu-uuringute järgi oma elukeskkonna üle silmatorkavalt õnnetud. Tõesti, ümmarguselt 60% lasnamäelastest ei jaga eestlaste kultuuriruumi ega tavateadvust, samuti eestlasele omast individualistlikku elukorraldusideaali. Venelased on teatavasti kordi sotsiaalsemad, nende juured on peaaegu et üksteise külge ehitatud majadega kommuunkülades, eraomandist ja privaatsfäärist arusaamine hoopis midagi muud jne. See ei ole enam „Sügisballi” teema, kuid linnauuringute seisukohalt paeluv küsimus: millised on vene inimese suhted paneellinnaga või Tallinna kui kodulinnaga üldse.

Lõpetuseks aga veelkord linnast kui kodu pikendusest. Oma koduseinte vahel liigutame teatavasti mööbli paika vastavalt oma eelistustele ning häirivad detailid kas parandame või kasutame ignoreerimistehnikat (näiteks katkise krohviga seinale kappi ette lükkamine). Sama saab sisuliselt teha ka linnaruumis ja mu arvates on see siiani parim võimalus linnaga kohaneda. Kuna linnaruumis suurt midagi ise parandada ei saa, aitab see, kui valida liikumistrajektoorid, kus nii palju ei häiri. Samuti on suuremale osale linnainimestest (ka paneellinlastele) kasvanud külge teatud silmaklapid, mis vajalikus kohas ette liiguvad. Mõnes mõttes on see õõvastavalt ignorantne, samas aga eluks vajalik kohastumus keskkonnaga, mis aitab oma subjektiivses linnas, oma kodu pikenduses end hästi tunda. Äkki on karbielaniku tuimas pilgus siiski rohkem kui jõuetus ja passiivsus!?

No comments:

Post a Comment