Sunday, September 26, 2010

Noortest, juurtest, piiridest jne. Jäälätted. Bernard Kangro. Sigaret. Robert Randma.



Neid kaht raamatut ei ühenda esmapilgul miski. „Jäälätted” avaldas keskealine pagulaskirjanik Kangro aastal 1958, avades sellega oma kuueosalise suuresti mälestusmaastikele toetuva romaanitsükli. Esikraamatu peategelane on 1930. aastate tudengite linn Tartu. „Sigareti” avaldas 25aastane Randma aastal 2009 ja selle peategelane parasiithing Raul eksleb ringi kõledas ja ulmemeeleolulises 21. sajandi Tallinnas. Sellele põhjendamatule ning meelevaldsele ühiskäsitlusele andis aga tõuke mõlema raamatu teatav vaimsus, mida iseloomustavad eneseotsingud ja –kaotused, kaasaminek ja võõrandumine, üksildus, segased piirid tõe ja vale vahel, usk ja skepsis, kinnihoidmine ja minnalaskmine, ühesõnaga noorus!

Noored on alati noored ja ühtmoodi hukas. Filosoofilised vaidlused on wabariigi-aegse Tartu täissuitsetatud kohvikutest kolinud sinna, kus ka nüüd suitsetada tohib, kuid alles on ometigi, oma valitud tee õigsuses kaheldakse jätkuvalt, halvad tüdrukud rikuvad jätkuvalt häid poisse ära ja üksildus ning mõistetamatus kaaslaste poolt on endiselt tavaline. „Jäälätted” on heaks tõendusmaterjaliks, et õigupoolest pole peaaegu ükski tänapäeva noorte probleemidest midagi uut. Isegi kaasaja noorte hulgas juba klišeeks muutunud end laias maailmas proovile panemise vajadus painab juba Kangro Verner Taklajat. „Kartusest, et ma muidu iialgi oma sinise purjega purjetada ei saa, kui ma just nüüd ei lähe” (lk 261) on lihtsalt veidi ilukõnelisemalt kirja pandud kui 90% tänapäeva noorte „millal ma siis veel lähen, kui mitte nüüd”.

See, et ideetasandil noorte maailmas midagi uut ei ole, ei tähenda, et Randma raamatus midagi uut ei oleks. Päris palju on. Inimesed on küll enam-vähem samasugused, kuid keskkond on 80 aastaga muutunud hoopis millekski muuks, kui Kangro keeruline, kuid siiski hingestatud Tartu. Randma tegelased elavad mõõtmatute piiridega maailmas ja mis peamine, neil ei ole juuri. Kui peaaegu kõik Kangro tegelased pärinevad kusagilt, enamasti maalt, ja meenutavad heldimusega turvatunnet ja kindlust tekitavaid kodumaastikke (romantikat tekitab siin muidugi ka Kangro pagulastaust), siis Randma tegelastel ei ole kusagil asu, isegi hing ei tunne end kehas koduselt. Nii ei soovigi oma kehast lahkunud parasiithing Raul „koju” kiirustada, teistele tegelastele seostuvad teatud turvalisusega rahusteid müüv apteeginaine või oma isiklike asjade paranoiline teiste näppimise eest kaitsmine. Kõik otsivad aga paaniliselt mingit oma asja: kes tahab kellekski saada, kes (kasvõi psühhiaatri) tähelepanu, kes end loominguliselt väljendada, kes midagi erilist kogeda. Nagu noored ikka.

Juurtetusega kaasneb piiride puudumine. Randma tegelasi ei piira ükski traditsioon ega eesmärk, nagu ehk mõnd Kangro tudengit, kes hoolimata kahtlustest jäävad siiski oma eriala juurde, tunnevad teatud vastutust vanemate ees (jällegi juurte olulisus) või üritavad käituda, nagu üldiselt on kombeks, isegi kui selle õigsuses kahtlevad. Joondutakse veel teatud eeskujude järgi, usutakse ühtsusesse, tahetakse teistele sarnaneda. 21. sajand on selles osas hoopis teine aeg. Lõpmatu valikuvabadus ei ole mõistlikkuse eeldus. Kui juba 1930. aastate tudengid tunnevad kohati, et liigne „tarklemine” on nad kuidagi iseendast eemale ajanud, siis mis veel kaasaegsetest rääkida. Üheks valikuks võib olla ka kõikvõimalike ravimite mõju enda peal testimine! Domineerib erilisusnõue, teistega sarnanemine on hirmutav, kuna viib iseenda kaotuseni. „Soov eriline olla on inimlik” ja selle nimel võib laskuda äärmustesse.
Taga otsitakse aga ikka sedasama tõde ja mõistmist. Nagu Birk Rohelend on kirjutanud: "/---/ kõik kahtlused, mured ja unistused on tegelikult üks, sest seal, sügaval, kuhu ühiskonna reeglid ei ulatu, mõistame me üksteist niikuinii - kõiki psühholoogia, lingvistika ja reaalteaduslikke reegleid eirates."

P. S. Mõlemas raamatus suitsetatakse liiga palju.

No comments:

Post a Comment