Wednesday, July 13, 2011

Psühhedeelsed lood. Kolm yksliklast. Lauri Sommer.



Valjusti ütles ta murdeseguses vene keeles: „Härra vist immestab, aga ma pole elus veel midagi tinga eest teind ja seegi kord tegutsen ainult selle tseesna käsu järele, mis Jummal mu pea peale pandnud om. Nyyd aga astuge tarõst välja, pallõlge tsässonas oma poja hinge eest, jooge taarasti juures tsäid ja tulge õhtupoolikul Mito tervise perrä kaema.” Ta tegi kunstide ja palvetega seda , mis hääled ütlesid. Hõõrus poisi kidurat keha pyhitsetud vette kastetud linaga. Juhtis läbi ta nõrgukese ja kuplasid täis keha yhe tuule, mis haiguse tuuma laiali puhus. (lk 38)

Berk Vaher on Vikergallupis tabavalt nimetanud „Kolm yksiklast” ja Maarja Kangro novellikogu „Ahvid ja solidaarsus” vastavalt Tartu ja Tallinna kirjanduste märgilisteks teosteks 2010. aastast. Tallinna kirjanduse märksõnad Vaheri järgi on argisus, kaasaegsus, realistlikkus, ratsionaalsus, iroonia jne, Tartu või Lõuna-Eesti omad aga süvamälu, salateadvus, oma- ja hämarilmad ning keelemüstika. „Kolmes yksiklases” on „tartulikkus” tõepoolest niivõrd esil, et tekstimaailma sisenemine nõuab lugejalt igasugustest loogilis-ratsionaalsetest mõõdupuudest loobumist. Üksiklaste lood viivad kaasa 19. sajandi Setumaale, 70ndate Inglismaale ja Uku Masingu ajatusse sisemaailma, saatjateks olenevalt loost vaimud, pühakud, jumalad, psühhotroopsed ained, maavälised ja ajastuülesed märgid jne. Jan Kaus oma arvustuses on nimetanud teost ülendavaks lugemiseks. „Tallinna kirjandusega” võrreldes on tegemist märksa teistsuguse väljakutsega.

Mitmed arvajad on õigusega rõhutanud Sommeri erakordset tegelastesse sisse elamise võimet. Raamatu kolm lugu on peategelasest tulenevalt mitmeti erinevad. Eriti mõjuv on esimene, seto ravitseja Darja lugu, mis lööb oma maagilise lihtsusega. Kirjaoskamatu ent sügavalt uskliku ning looduse ja teispoolsusega kooskõlas elava naise nägemused, müstilised kogemused ja tunded mõjuvad loomulikult ning osalt inspireerivaltki tänases mõistusemaailmas, kus igasugune usk ja metafüüsika on reeglina tabu. Tekstile lisab teatud väge sellesse osavalt sisse „sulatatud” seto keel, mis vahel märgib üksikuid mõisteid, teinekord aga muutub poolelt sõnalt terve lause keel. Mängud tegelaste keelekasutusega saadavad kõiki lugusid, enamasti teksti integreeritud eri masti suulise keele näol, näiteks Darja loos Sygise algul oli kirmask, siis laulis all oruveerel, kyla pisikesel laululaval Võrolt tulnud mukitud provva hallõt tangoviisi „Ku häidsi vohopaats” (lk 48) või Nick Drake’i loos Esimene konsa, kus ta Fairport Conventioni sisse juhatas, oli olnud liiga suures kohas, aga enam vähem ok (lk 73)) Raamatu „ülendav” tasand seejuures ei kannata, pigem tuleb loomulikumalt lähemale.

Darja loo puhul tekib muu hulgas võrdlus Kauksi Ülle romaaniga „Paat” (1998), kus peategelaseks samuti Lõuna-Eesti metsaküla kirjaoskamatu teadjanaine, kes juhindub otsustes-elutoimingutes nägemustest ja instinktidest. Kauksi tegelase Ainu sisemaailma nö maagilisele tasandile ei ole pööratud nii suurt tähelepanu, kui vastassugupoolega seotud kirgedele (Kauksi tegelane pole ka Sommeri Darjaga võrreldes kuigi (risti)usklik). Kuigi Darjagi arengutes on oluline tema looduslapselik kehalisus, on tegemist märksa „sügavamana” tegelaskujuga kui Kauksi Ainu.

Lugusid raamatu algusest lõpu poole lugedes nende vaimne pinge ja nägemuslikkus ning võib öelda, et ka üksildus üha kasvavad: usklikust ja maagilisest, kuid siiski teataval määral veel maisest Darjast loomekriiside ning narkosõltuvuse käes kannatava Nick Drake’ini ja sealt omakorda geniaalsuse ohtlikuks kiskuvaid sfääre riivava Uku Masinguni. Kui esimene lugu on veel lineaarne, pikemat ajavahemikku haarav ning reeglina kolmandas isikus, siis järgmine muutub juba isiklikumaks, hüplevamaks, ebastabiilsemaks; viimase ja pikima loo puhul on tegu aga esimeses isikus paberile pandud iseäranis tiheda ning söövitava valanguga. Psühhedeelsus progresseerub ning reaalsus (või „tallinnlikkus”) taandub kuhugi Lõuna-Eesti metsade või Magellani pilve taha. Tegemist on tavatoimimist ja -mõtlemist omajagu häiriva lugemisvaraga, kõrvaltoimete tekkimisel võib vastumürgiks võtta irooniat ja realismi.

Thursday, May 5, 2011

Elutud loosungid. Kas ma olen nüüd elus. Siim Nurklik.



Siim Nurklikku on siin ja seal nimetatud oma põlvkonna hääleks ehk siis leitud kirjamehena esindama praeguseks umbes veerandsada aastat elanud inimesi, kes sündinud nõukaajal, kuid terve mäletatava elu elanud iseseisvas Eestis. See põlvkond olevat siis tehno- ja ideoloogiast läbi imbunud, tarbimisühiskonna vaimse surve all väänlev, suure tundlikkuse ja kriitikameelega rikastatud „robot, ahv ja mannekeen”. Reeglina on noorus hukas olnud ikka vanade meelest, aga nüüd on tema „hääl” terve generatsiooni juba eos hävingule määranud. Ahvatlev oleks pateetiliselt paukuda, et „Mind küll mitte!”, kuid Nurklik on igasuguseid „mina”-teateid oma tekstis nii põhjalikult parodeerinud, et vastuhakk kõlaks võltsilt kui mitte lausa haledalt. „Kas ma olen nüüd elus” oma loosungeid ei näitlikusta ega too argumente (Kõik on ju niigi selge!?), kuid on sedavõrd programmiline ja aju loputav, et õudne hakkab. Oma „elusoleku tõestamine” teose retoorika vastu oleks võrreldav tõsiuskliku nelipühilasega jumala olemasolu üle debateerimisega. Selles mõttes on tegu muidugi mõjuva tekstiga, kuna provotseerib, tekitab vaimset jõuetust ja kohati vihagi.

Mõju pole aga see, mis võiks või peaks. Mitte süümepiinad või soov paremaks muut(ud)a, vaid tobe trots ja ärritus. Kusagil võib võrsuda küll arglik küsimus, kas peaks süümepiinu tundma, kuid see meenutab pigem sisemist kiiresti terve mõistuse poolt maha surutavat enesekahtlusmomenti, mis võib retoorilise tulevärgi tulemusel sündida ka nelipühilast või erakonnaesimeest kuulates. Tõelist südametunnistuse riivamist, mida suudavad tekstid, kuhu on sisse pandud empaatiat, läbinägelikkust, laiemat plaani ja mõistlikke küsimusi, siit ei tule. Võib-olla tekst seda kõike ei taotlegi, aga mida siis? Rahulolematus näivat selle sünnitanud, kuid pisimatki vihjet, mis ja kas üldse midagi võiks olla oleva asemel, ei anta.

Paralleel Undi romaaniga „Öös on asju” on kerge tekkima. Ka Unt räägib (juba 80ndate lõpul!) tundlikust ja intellektuaalsest, kuid äärmuslikult iroonilisest tehnoinimesest, kes elab vägagi virtuaalruumi seaduspärasusi meenutavates kujutelmades ning on veendunud maailma peatses lõppemises. Undi stiil, keeleandekus, lai haare ja tasanditega mängimine muudavad iroonia aga mõjusaks – temaga on nii lihtne nõustuda, et kõhe hakkab. Põhjendatud absurdsus osutub igati mõjusaks, samas kui Nurkliku põhjendamatud loosungid, mis võib-olla küll tahavad väljendada tõsiseid asju, mõjuvad suuresti absurdsetena. Sõnum ei jõua läbi kujundimüra kohale.

Muidugi on tekstis tõstatatud probleemid arutamist väärt ning 21. sajandi noore maailmatunnetust ei ole eesti kirjandus veel palju käsitlenud. Nähtavasti sellepärast Nurkliku tekst nii suurt kõlapinda leidnud ongi, et pole võrdlust kõrvale panna. Väga loodan, et keegi saab siit inspiratsiooni alternatiivide kujutamiseks. On need robot-ahvid mis nad on, aga kui midagi üldse neid põlvkonnana ühendab, siis tundub see olevat igasuguse ühisosa puudumine...

Thursday, March 17, 2011

Muinas(elu)lugu muusikas. Peotäis mulda, lapike maad. Käbi Laretei.



Esimesed tilgad langesid sirelilehtedele, mis pehmelt kaardusid. Piisad tihenesid just nagu ebalevas trummi-improvisatsioonis. Heli valjenes. Katusel hakkas vihm sõjakalt tärisema vastu tõrvapappi, mis auras soojusest ja niiskusest. Majas levis tuntav, aga mitte ebameeldiv rahutus. Tartu-ema soolotants algas, kui vihm ümbritses meid nagu hall kardin. Suurrätikut pea kohal hoides ja meestekalossid jalas lartsumas, jooksis ta ümber majanurkade. Igale poole, kus vihmajoad maha ladisesid, pani ta ämbri alla. (lk 128-129)

Autobiograafiad enamasti poeetilisusega ei raba. Mälestustel põhinev tekst kipub olema pigem dokumentaalne ning haarama liiga palju ja korraga, kuna meenutaja seisukohalt tundub ju iga nüanss erakordse tähtsusega olevat ja kirja panemist vajavat. Mõistetav, see on ju tema üks ja ainus elu. Lugeja keerab aga lehte ning hekseldab meenutused kõrvaltvaataja tagantjärele tarkuse masinast läbi, korjates sealt välja endale sobivad nüansid, sageli need, mis mingil moel tuttavad tunduvad.

Käbi Laretei raamat on teistsugune. Autor räägib endast ja väga isiklikult, kuid tema keel on niivõrd kujundlik ja maailmatunnetus sedavõrd erk, et reaalne elu ja isikud muutuvad osaks kunstist. Võiks isegi öelda, et kogu tegelik maailm võtab muusikalise mõõtme, sest Laretei on läbi ja lõhki muusik ja ka tema kirjanduslik looming on helidest läbi imbunud. Sõnade rütm, meeleolude vaheldumine, hüpped teksti ajas ja ruumis ning muusikalised kujundid ei lase kõnealust raamatut dokumentaalproosana lugeda, vaid tekitavad samasuguseid külmavärinaid nagu meisterlikult ette kantav elav muusika. Siinkohal kummardus tõlkija ees, sest kuigi tegu on väliseesti kirjanikuga, on „Peotäis mulda, lapike maad” originaalis ilmunud rootsi keeles.

Hea, et kirjapanekuks ette võetud elusündmused on piiritletud. Meenutades ei üritata kirjeldada kõiki ja kõike, vaid keskendutakse konkreetsele teemale: suhted vanemate ja vanavanematega ning nende kaudu kodumaaga läbi murranguliste aastakümnete. Jutustatakse küll ka tervest hulgast teistest, kuid täpselt nii palju kui parasjagu vaja. Ei toetuta üksnes isiklikule kogemusele, vaid üritatakse kokku klappima panna ka teistelt kuuldud lugusid, selles osas tegeleb autor ka meenutamise kui tegevuse problemaatikaga. Mälestused on erakordselt meelelised ja muinasjutulise lapsepõlve teema ühendab Lareteid teiste pagulaskirjanikega. Üks maagilisi kujusid lapsepõlvemälestustest on näiteks Leedumaa mõisa verejanuliste valvekoertega tegelev vanamees :

Üksainus inimene suutis selle haukuva ja ulguva karjaga toime tulla, üks mees, kes oli sada kaksteist aastat vana ja kellel oli põlvini habe ja määrdunudvalged pikad juuksed. Vanamees oleks nagu kogu elu habet ja juukseid kasvatanud. Ta meenutas vana paju, mille oksad olid jõe kohal rippu. Loodus oli ta ära unustanud ja maa peale jätnud. (lk 123-124)

Suhe esivanematega kipuvad ikka probleem-momente sisaldama, aga kuidagi tuleb teatavasti end sugupuu-pildile asetada ja selle suhtes positsioon võtta. Raske, aga eksistentsiaalselt vajalik on õppida nägema oma esivanemaid mitte kaitsvate ideaalkujude, vaid nii voorusi ja pahesid omavate ja kaduvate inimestena. Nimetatud protsessi ängistus on kõnealuse teose olulisemaid võtmesõnu. Raamatut on raske ja ütleks, et kohatu „hekseldada” ning sealt mingit tõsielulist teavet välja korjata. End kirjeldatud sündmustesse lülitades leiab lugeja end mitte faktide, vaid üldinimlike plaanide eest. Muusika viib kaasa.

Tõlge rootsi keelest: Anu Saluäär
Pildil lapike kujuteldatavat maad: peaaegu Eesti-kujuline pilv aastast 2009.

Friday, January 28, 2011

Mis tunne on istuda kaevu põhjas? Ebatavaline ja ähvardav loodus. Mehis Heinsaar.



Teie välimus tuletab mulle meelde, et ma olen seal mõne korra käinud. Looduses, ma mõtlen. Ja olen aru saanud, et see on üks metsik, vohav ja saladuslik kant on. Inimesed miskipärast alahindavad seda. Võin teile öelda, et olen sukeldunud tumedasse metsa lausa ihuüksi, kitsal, vaevuaimataval rajal aina edasi minnes, samal ajal kartes, kõvasti kartes, aga ikkagi edasi minnes. Olen avastanud, et mu ümber pole korraga enam inimesi ega maju, vaid sootuks midagi muud, midagi mõistmatut ja suurejoonelist, millele isegi nime ei oska anda. Seened, kuused ja sammal. Suuremate kuuskede all väiksemad kuused, nende all väiksemad ja nende all omakorda veel väiksemad kuused. Ja vaikus. Kas pole imelik? (lk 36)

Kuna suuremal osal inimestest on lapsepõlvest kätte harjunud komme kõigepealt läbi uurida raamatus olevad pildid, siis tuleks Mehis Heinsaare värskest novellikogust rääkimist alustada hoiatusega, et selle illustratsioonid võivad ehmatada. Priit Pärna kolmeteistkümnest pildist (k.a esikaas) üheksal on kujutatud naisterahvaid vähestes riietes ja/või kompromiteerivates poosides, kuid kelle südamerahustuseks, kelle pettumuseks – vastavat teksti raamatust suurt ei leia. Jutuks tulevad hoopis mitmekesisemad loodusnähtused ja muud tihnikutega seotud teemad.

Sarnaselt Heinsaare varasema loominguga põimuvad raamatus reaalne ja fantastiline maailm, kus inimesed võivad muutuda loomadeks, seintele tekivad uksed paralleeluniversumitesse ja Supilinna taevast sajab telliskive. Jutustatakse suures osas argistest isikutest, kes ekslevad oma kummalistes siseimpeeriumides ja põrkavad kokku tähenduslike küsimustega. Rutiinses kulgemises põhjustab pöörde tavaliselt mingi loodusnähtusega seotud äratundmishetk või lausa isikustatud Emand Loodus, kes eiramisest vihastununa põhjustab näiteks „Tiit Aaviksoo kolm elu” peategelasele hirmsa tõve, mis lõpeb pika ja tubli heledat verd mehe moondumisega väikeseks ja tõmmuks boheemlaseks nimega Elmo Pääsuke.

Loodus on ebatavaline ja ähvardav nii ümberringi kui inimese sees. On ju ennast looduse krooniks nimetanud liik siiski selle osa. Pea kõik Heinsaare lood tegelevadki näiliselt lihtsate ja loogiliste inimeste sisemiste padrikutega. Salalikud, hunte ja koerakoonlasi täis põlismetsad on maha võetud ja nende asemele ehitatud valged, selged ja turvalised linnad-asulad, ometi ei saada jagu pealetungivast tihnikust. Elu peaks olema justkui hõlpsam kui kunagi varem, kõige hämaramad teemad on saanud teadusliku selgituse, ometi leitakse (või leiutatakse?!) pidevalt uut salapära ja ebatavalisust.

Eksitav ja pidevalt ilusatele vaadetele ette jääv tihnik on kõige vitaalsem metsavöönd. Maaga võidelda üritanud teavad, et pajuvõsa raiumine on nagu lohe pea maha löömine: seitse kasvab asemele. Kõigest paariks suveks sööti jäetud põllust saab peagi kahtlane rägastik. Samamoodi vohavad igaühe isiklikud tihnikud, abi pole ka asfaldist ja betoonist, loodus ei halasta kellelegi. Alati ei pea tihnikusse eksimine aga halvasti lõppema. Õigemini hea ja halva skaalal siin midagi hinnata polegi, enamikus lugudes on looduse kutsele järgnemine paratamatu. Osa tegelasi asub sisemistele retkedele ka inimmõistusel põhinevatel äratundmishetkedel. Näiteks novellis „Juhtum pargis” avastab matemaatik, et tõenäosusprintsiibi järgi ei ei saa teda olemas olla ning ta muutubki eimiskiks. „Endel Lippmaa lahkumise” peategelase viib aga luule lugemine avastusretkele enda unustatud parema ajupoolkera džunglisse.

Teadlased-professorid on muide mitmete lugude tegelasteks. Tuntud nimesid seikleb novellides üksjagu, sealhulgas üks popstaar: Igor Maasik aka Onu Bella. Kuna aga Maasik on lõpetanud Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna, kuulub ilmselt temagi nimi Heinsaare teadlastest tegelaste hulka. Miks aga just teadlased, kes pole kirjandusteostes just laialdaselt levinud tegelasgrupp? Üheks vastusevariandiks võib olla, et lisaks üsna vaimuvaestele tavainimestest jutukangelastele on nad teine äärmus, kelle jaoks maailm on läbinisti loogiline ning seletatav. Seega nende sattumine salapärastesse sisepadrikutesse tekitab parajalt inspireeriva segaduse. Humanitaaride siseheitlustest on kirjutatud juba Paabeli raamatukogu ja sealt on raskem midagi värsket välja pigistada.

Lisaks seletamatutele seikadele tegeletakse novellides juba eespool mainitud suurte küsimustega, mille üle on aastasadu ja -tuhandeid diskuteeritud, kuid mis ikka korduvalt maha raiutud kännust võrsuvate pajukasvude moel esile tungivad. Huvitaval kombel võib poole lehekülje pikkune groteskne miniatuur võib teinekord õnne, armastuse või tõe kohta öelda enam, kui tellisemõõtu filosoofiaköide. Selle väite tõestuseks sobib raamatu esimene, lõigumõõtu lugu „Müstiline õnn”, mis räägib kaevu põhjas istuvast õnnelikust mehest. Novellikogu algusest lõpu poole lugedes jõuab selle loo tähenduse ligi alles viimastel lehekülgedel. Kaevumeest ei vaeva temasse matrjoška-süsteemis peidetud teised, tundmatud, sageli teist liiki tegelased, metamorfoosid ja muud looduse uperpallid. Omalaadse õnnetundeni jõuab ka „Siinpool püüniseid” peategelane Rainer Vilumaa, kes avastab peale koormavatest sotsiaalsetest sidemetest loobumist, et teda pole peaaegu olemaski. Meditatiivne üksindus, kaevus istumine, rahumeelne võsaga kokkukasvamine selles ekslemise asemel toob kaasa sisemise rahu.

Usutavasti tegi vabatahtlikult kaevu põhja kolinu läbi pika teekonna, mida enamik ei suuda. Tal pidi olema kõvasti vaprust, sihikindlust ja usku ärhvardavasse ebatavalisusesse, et jätta teised inimesed, teaduslikud seletused ja järgneda looduse kutsele. Suure tõenäosusega polegi selline saatus kõigi jaoks. Kui aga kellelgi peaks ühel päeval tekkima tunne, et lindude keel on arusaadavaks muutunud, võiks erinevalt kingsepp Illimar Pirosmanist argised asjatoimetused siiski korraks nurka jätta ja püüda mõne linnuga kontakti saada. Mine tea, mis lugu sellele järgneda võib.

Wednesday, January 19, 2011

Öös on asju. Mati Unt.



"Suure vaevaga tegin selgeks, et armastan lapsi väga ja olen neid elu jooksul siin-seal hulgaliselt üles kasvatanud, ja mu ainus viga on, et ma ei näe selles tegevuses erilist mõtet, kuna ma ei usu mitte millessegi, õigemini usun väga vähesesse, ja niisuguste nihlistlike hoiakutega pole mõtet lastele läheneda - nende musisuud tõmbuvad kõveraks, kännud rusikasse, pisarapärlid hakkavad voolama." (lk 52)

Mati Undi puhul on korduvalt märgitud tema võimet liikuda ajast ees, kirjutada üles teatud tundmused, mida inimesed on võib-olla küll tajunud, aga ei oska (veel) teadvustada. Veel nõukogude aja lõpus kirjutatud „Öös on asju” räägib ajast, kus eksisteerivad küll veel taksosabad ja paberisse keeratud liha, kuid seal on ka Euroopa-haaret, maad võtvat individualismi ja virtuaalsuse-teemat.

Täna, kakskümmend aastat peale ilmumist, mõjub „Öös on asju” kaootilise hüpertekstuaalse moodustisena, häälena, kes tahaks väljendada kõiki oma teadmisi ja arusaamu, saades aga isegi aru, et tema vastas seisavad samasugused hääled, kel igaühel on oma lugu rääkida, ühesõnaga keegi ei kuula. Põhiliini on teoses üsna raske eristada, kuna suurt osa lehekülgi katavad omavahel üsna haakumatud lood. Kui mingit dialoogi üritataksegi, ei teeni see üldjuhul eesmärki. Minategelane (nimetan keerulise mina-vormis kõneleja kokku üheks minategelaseks) eelistab teistele inimestele oma kaktusekogu, võib-olla just seetõttu, et nad ei räägi. Tema üksikasjalikud teadmised kaktuseliikide kohta on silmapaistvad, samas kui inimesi sooviks ta maakeral vähendada. Kuigi loo algul räägitakse rünnakust elektri ja inimkonna ühiselu reeglite jms vastu, selgub, et jaanuarikülmas toimuva voolukatkestuse ajal on paraku hoopis kaktused need, kes ohtu satuvad ja keda esimesena küünaldega soojendama asutakse.

Undi puhul on palju räägitud ka postmodernismist, kuigi arvamused on jagunenud erinevalt. „Öös on asju” on igatahes teos, millest vist enim postmodernismi tunnuseid leitud on. Kalev Kesküla hinnangul (Looming 1990/6) on „Öös on asju” senise eesti kirjanduse teadaolevalt kõige iroonilisem teos. Hiljem on uuemasse kirjandusse lisandunud küll hulganisti lugusid, mis on kõigi ja kõige üle naernud, eitanud ja surnuks kuulutanud, kuid ka praegu ei meenu ühtki teost, mis naeraks ümbritseva üle niivõrd intellektuaalselt, stiilselt ja köitvalt nagu kõnealune Undi raamat.

Undi iroonia pole õel ega end pealesuruv, aga ometi naelapäid tabav ning äärmiselt lihtsasti nõustutav. Peategelane tundub olevat või vähemalt peab end (peaaegu) ainsaks, kes näeb n.ö suurt pilti, kes mõistab kui jaburad on väikeste inimeste väikesed tõmblused maailmaruumi mastaapides. Näiteks lk 101 tuuakse välja arvamus, et „üksteise keelt mõistvad inimesed toodavad koos rohkem ja meelsamini, ühesõnaga, nad suudavad üksteist mõistes maailma loodusvaradele lõpu peale teha.”

Kuigi Undi mõttekäigud on äärmiselt kaasahaaravad, tuues siin-seal lugejalegi kõiketeadja muige suule, mõjub igasuguse edasimineku ja lootuse puudumine tänapäeva kontekstis kuidagi postmodernistlikult käärinuna. Omal ajal oli „Öös on asju” tulevikuteos, kirjeldades alles eesseisval ajal paisuvaid probleeme (progressiühiskonna müüdi surm, toimetulek virtuaalsusega, süvenev võõrandumine) ning need nähtused on siiamaani täitsa alles, lihtsalt igasuguse siiruse ja inimlikkuse puudumine ei tundu praegu enam kummastav või mõtlema panev, vaid lihtsalt muserdav.

Siiski on „Öös on asju” huvitavalt kirja pandud väärt lugemine, mis toimib muuhulgas lugeja enda küünilisusastme lakmuspaberina: kas nõustud kurvalt naeratades lootusetuse stsenaariumiga või usud veel millessegi? Teise vastuse valinutel tuleb tõenäoliselt peale „Öös on asju” läbimist isu millegi siira ja helgema järele.

Friday, January 7, 2011

Luule romaanis. Ajaloo ilu. Viivi Luik.



Vaksaliesine plats mustendab inimestest, jälle tulevad meelde kalevist vammused ja karvamütsid. Kioskites müüakse rasvaseid pirukaid, külmi keedetud kanamune, sardelle ja viinereid. Kõik söövad. Kellel voolab mööda sõrmi alla moosi ja mahla, kellel õli ja rasva. (lk 88)

„Ajaloo ilu” on üks neist petliku paksusega raamatutest, 120 lehekülge ja brošüürimõõtu, esmapilgul päevaga läbiloetav. Ometi tekib seos meetrilaiuse kibuvitsahekiga, millest hoolimata selle näilisest õhedusest kerge vaevaga läbi ei torma. Tuleb tuua redel või raiuda käik, liikuda edasi üks samm korraga. Luuletaja kirjutatud „Ajaloo ilu” nõuab enda lugemist pigem luulekogu kui ajaloolise romaanina. Iga peatükk ja lõik on tihedalt tulvil kujundeid, viiteid, hingestatud kirjeldusi ja niisugust poeetilist pinget, mida enamik proosateoseid ei paku.

Lugu leiab aset peamiselt 1968. aasta Riias. Seljataga on Praha Kevade sündmused ja ümbrus toimunust elektrit täis. Tegevuspaigad ja nende atmosfäär on edasi antud erakordse tundlikkusega: esemed, lõhnad, värvid, helid... Lisaks sellele virvendab õhus parvede viisi hirme, ühiskondlikud pinged levivad nähtamatute raadiolainetena, seintel on kõrvad, inimeste jutt on kodeeritud ja kuskil pole asu.
„Klaasripatsid laelampide küljes kõlisevad ja see kõlin käib tõmbetuule järel lainetena läbi terve korteri. Kõik lambid on kustutatud, ainult televiisor, mida ta enne märganudki ei ole, valgustab tühja tuba, kus isegi kapid ja riiulid võivad Riigi elust osa võtta. Nende siledatelt külgedelt peegelduvad maagilised pildid – oblastikomitee koosolekud, kollektiivsed töökangelasteod ja armee edusammud.” (lk 37)

Sündmusi jälgitakse noore eestlanna silme läbi või pigem ümbrusest lähtuvalt, kuna tema enda seisukohad jäetakse pea sama kõrvaliseks kui teistegi tegelaste omad. Jutustab keegi, kes teab rohkem, võib-olla on see Ajalugu ise. Sõnade ja käitumise kujundlikkus, selgusetus, kodeeritus on iseloomulik kõigele ja kõigile. Ainus selge olemisega tegelane tundub olevat miilitsajaoskonna veidi klišeelik koristajamutt, keda peategelane peab hullumeelseks. Teadagi on hulludele tõe rääkimine lubatud... Koristaja jutustab peedisupi keetmise kõrvale oma miilitsast kasupoja ja kadunud pojapoja lood, mis näitlikustavad paradoksi, kuidas süsteemi osaline ja looja – brutaalne miilitsakuju või nõukogude sõdur – võib olla samuti ohver, kuidas inimesed pole ajaloo palge ees muud kui inimesed.

„Ajaloo ilu” muudab olemise ebamugavaks, tirib oma ängi sisse ja vintsutab omajagu. Lisaks sellele, et teos sunnib end luulena lugema, ta ka mõjub nagu luule. Lineaarne sündmuskäik jääb alla universaalsetele küsimustele, nagu igaühe kulgemised hajuvad Aja lukku.