Friday, January 28, 2011

Mis tunne on istuda kaevu põhjas? Ebatavaline ja ähvardav loodus. Mehis Heinsaar.



Teie välimus tuletab mulle meelde, et ma olen seal mõne korra käinud. Looduses, ma mõtlen. Ja olen aru saanud, et see on üks metsik, vohav ja saladuslik kant on. Inimesed miskipärast alahindavad seda. Võin teile öelda, et olen sukeldunud tumedasse metsa lausa ihuüksi, kitsal, vaevuaimataval rajal aina edasi minnes, samal ajal kartes, kõvasti kartes, aga ikkagi edasi minnes. Olen avastanud, et mu ümber pole korraga enam inimesi ega maju, vaid sootuks midagi muud, midagi mõistmatut ja suurejoonelist, millele isegi nime ei oska anda. Seened, kuused ja sammal. Suuremate kuuskede all väiksemad kuused, nende all väiksemad ja nende all omakorda veel väiksemad kuused. Ja vaikus. Kas pole imelik? (lk 36)

Kuna suuremal osal inimestest on lapsepõlvest kätte harjunud komme kõigepealt läbi uurida raamatus olevad pildid, siis tuleks Mehis Heinsaare värskest novellikogust rääkimist alustada hoiatusega, et selle illustratsioonid võivad ehmatada. Priit Pärna kolmeteistkümnest pildist (k.a esikaas) üheksal on kujutatud naisterahvaid vähestes riietes ja/või kompromiteerivates poosides, kuid kelle südamerahustuseks, kelle pettumuseks – vastavat teksti raamatust suurt ei leia. Jutuks tulevad hoopis mitmekesisemad loodusnähtused ja muud tihnikutega seotud teemad.

Sarnaselt Heinsaare varasema loominguga põimuvad raamatus reaalne ja fantastiline maailm, kus inimesed võivad muutuda loomadeks, seintele tekivad uksed paralleeluniversumitesse ja Supilinna taevast sajab telliskive. Jutustatakse suures osas argistest isikutest, kes ekslevad oma kummalistes siseimpeeriumides ja põrkavad kokku tähenduslike küsimustega. Rutiinses kulgemises põhjustab pöörde tavaliselt mingi loodusnähtusega seotud äratundmishetk või lausa isikustatud Emand Loodus, kes eiramisest vihastununa põhjustab näiteks „Tiit Aaviksoo kolm elu” peategelasele hirmsa tõve, mis lõpeb pika ja tubli heledat verd mehe moondumisega väikeseks ja tõmmuks boheemlaseks nimega Elmo Pääsuke.

Loodus on ebatavaline ja ähvardav nii ümberringi kui inimese sees. On ju ennast looduse krooniks nimetanud liik siiski selle osa. Pea kõik Heinsaare lood tegelevadki näiliselt lihtsate ja loogiliste inimeste sisemiste padrikutega. Salalikud, hunte ja koerakoonlasi täis põlismetsad on maha võetud ja nende asemele ehitatud valged, selged ja turvalised linnad-asulad, ometi ei saada jagu pealetungivast tihnikust. Elu peaks olema justkui hõlpsam kui kunagi varem, kõige hämaramad teemad on saanud teadusliku selgituse, ometi leitakse (või leiutatakse?!) pidevalt uut salapära ja ebatavalisust.

Eksitav ja pidevalt ilusatele vaadetele ette jääv tihnik on kõige vitaalsem metsavöönd. Maaga võidelda üritanud teavad, et pajuvõsa raiumine on nagu lohe pea maha löömine: seitse kasvab asemele. Kõigest paariks suveks sööti jäetud põllust saab peagi kahtlane rägastik. Samamoodi vohavad igaühe isiklikud tihnikud, abi pole ka asfaldist ja betoonist, loodus ei halasta kellelegi. Alati ei pea tihnikusse eksimine aga halvasti lõppema. Õigemini hea ja halva skaalal siin midagi hinnata polegi, enamikus lugudes on looduse kutsele järgnemine paratamatu. Osa tegelasi asub sisemistele retkedele ka inimmõistusel põhinevatel äratundmishetkedel. Näiteks novellis „Juhtum pargis” avastab matemaatik, et tõenäosusprintsiibi järgi ei ei saa teda olemas olla ning ta muutubki eimiskiks. „Endel Lippmaa lahkumise” peategelase viib aga luule lugemine avastusretkele enda unustatud parema ajupoolkera džunglisse.

Teadlased-professorid on muide mitmete lugude tegelasteks. Tuntud nimesid seikleb novellides üksjagu, sealhulgas üks popstaar: Igor Maasik aka Onu Bella. Kuna aga Maasik on lõpetanud Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna, kuulub ilmselt temagi nimi Heinsaare teadlastest tegelaste hulka. Miks aga just teadlased, kes pole kirjandusteostes just laialdaselt levinud tegelasgrupp? Üheks vastusevariandiks võib olla, et lisaks üsna vaimuvaestele tavainimestest jutukangelastele on nad teine äärmus, kelle jaoks maailm on läbinisti loogiline ning seletatav. Seega nende sattumine salapärastesse sisepadrikutesse tekitab parajalt inspireeriva segaduse. Humanitaaride siseheitlustest on kirjutatud juba Paabeli raamatukogu ja sealt on raskem midagi värsket välja pigistada.

Lisaks seletamatutele seikadele tegeletakse novellides juba eespool mainitud suurte küsimustega, mille üle on aastasadu ja -tuhandeid diskuteeritud, kuid mis ikka korduvalt maha raiutud kännust võrsuvate pajukasvude moel esile tungivad. Huvitaval kombel võib poole lehekülje pikkune groteskne miniatuur võib teinekord õnne, armastuse või tõe kohta öelda enam, kui tellisemõõtu filosoofiaköide. Selle väite tõestuseks sobib raamatu esimene, lõigumõõtu lugu „Müstiline õnn”, mis räägib kaevu põhjas istuvast õnnelikust mehest. Novellikogu algusest lõpu poole lugedes jõuab selle loo tähenduse ligi alles viimastel lehekülgedel. Kaevumeest ei vaeva temasse matrjoška-süsteemis peidetud teised, tundmatud, sageli teist liiki tegelased, metamorfoosid ja muud looduse uperpallid. Omalaadse õnnetundeni jõuab ka „Siinpool püüniseid” peategelane Rainer Vilumaa, kes avastab peale koormavatest sotsiaalsetest sidemetest loobumist, et teda pole peaaegu olemaski. Meditatiivne üksindus, kaevus istumine, rahumeelne võsaga kokkukasvamine selles ekslemise asemel toob kaasa sisemise rahu.

Usutavasti tegi vabatahtlikult kaevu põhja kolinu läbi pika teekonna, mida enamik ei suuda. Tal pidi olema kõvasti vaprust, sihikindlust ja usku ärhvardavasse ebatavalisusesse, et jätta teised inimesed, teaduslikud seletused ja järgneda looduse kutsele. Suure tõenäosusega polegi selline saatus kõigi jaoks. Kui aga kellelgi peaks ühel päeval tekkima tunne, et lindude keel on arusaadavaks muutunud, võiks erinevalt kingsepp Illimar Pirosmanist argised asjatoimetused siiski korraks nurka jätta ja püüda mõne linnuga kontakti saada. Mine tea, mis lugu sellele järgneda võib.

Wednesday, January 19, 2011

Öös on asju. Mati Unt.



"Suure vaevaga tegin selgeks, et armastan lapsi väga ja olen neid elu jooksul siin-seal hulgaliselt üles kasvatanud, ja mu ainus viga on, et ma ei näe selles tegevuses erilist mõtet, kuna ma ei usu mitte millessegi, õigemini usun väga vähesesse, ja niisuguste nihlistlike hoiakutega pole mõtet lastele läheneda - nende musisuud tõmbuvad kõveraks, kännud rusikasse, pisarapärlid hakkavad voolama." (lk 52)

Mati Undi puhul on korduvalt märgitud tema võimet liikuda ajast ees, kirjutada üles teatud tundmused, mida inimesed on võib-olla küll tajunud, aga ei oska (veel) teadvustada. Veel nõukogude aja lõpus kirjutatud „Öös on asju” räägib ajast, kus eksisteerivad küll veel taksosabad ja paberisse keeratud liha, kuid seal on ka Euroopa-haaret, maad võtvat individualismi ja virtuaalsuse-teemat.

Täna, kakskümmend aastat peale ilmumist, mõjub „Öös on asju” kaootilise hüpertekstuaalse moodustisena, häälena, kes tahaks väljendada kõiki oma teadmisi ja arusaamu, saades aga isegi aru, et tema vastas seisavad samasugused hääled, kel igaühel on oma lugu rääkida, ühesõnaga keegi ei kuula. Põhiliini on teoses üsna raske eristada, kuna suurt osa lehekülgi katavad omavahel üsna haakumatud lood. Kui mingit dialoogi üritataksegi, ei teeni see üldjuhul eesmärki. Minategelane (nimetan keerulise mina-vormis kõneleja kokku üheks minategelaseks) eelistab teistele inimestele oma kaktusekogu, võib-olla just seetõttu, et nad ei räägi. Tema üksikasjalikud teadmised kaktuseliikide kohta on silmapaistvad, samas kui inimesi sooviks ta maakeral vähendada. Kuigi loo algul räägitakse rünnakust elektri ja inimkonna ühiselu reeglite jms vastu, selgub, et jaanuarikülmas toimuva voolukatkestuse ajal on paraku hoopis kaktused need, kes ohtu satuvad ja keda esimesena küünaldega soojendama asutakse.

Undi puhul on palju räägitud ka postmodernismist, kuigi arvamused on jagunenud erinevalt. „Öös on asju” on igatahes teos, millest vist enim postmodernismi tunnuseid leitud on. Kalev Kesküla hinnangul (Looming 1990/6) on „Öös on asju” senise eesti kirjanduse teadaolevalt kõige iroonilisem teos. Hiljem on uuemasse kirjandusse lisandunud küll hulganisti lugusid, mis on kõigi ja kõige üle naernud, eitanud ja surnuks kuulutanud, kuid ka praegu ei meenu ühtki teost, mis naeraks ümbritseva üle niivõrd intellektuaalselt, stiilselt ja köitvalt nagu kõnealune Undi raamat.

Undi iroonia pole õel ega end pealesuruv, aga ometi naelapäid tabav ning äärmiselt lihtsasti nõustutav. Peategelane tundub olevat või vähemalt peab end (peaaegu) ainsaks, kes näeb n.ö suurt pilti, kes mõistab kui jaburad on väikeste inimeste väikesed tõmblused maailmaruumi mastaapides. Näiteks lk 101 tuuakse välja arvamus, et „üksteise keelt mõistvad inimesed toodavad koos rohkem ja meelsamini, ühesõnaga, nad suudavad üksteist mõistes maailma loodusvaradele lõpu peale teha.”

Kuigi Undi mõttekäigud on äärmiselt kaasahaaravad, tuues siin-seal lugejalegi kõiketeadja muige suule, mõjub igasuguse edasimineku ja lootuse puudumine tänapäeva kontekstis kuidagi postmodernistlikult käärinuna. Omal ajal oli „Öös on asju” tulevikuteos, kirjeldades alles eesseisval ajal paisuvaid probleeme (progressiühiskonna müüdi surm, toimetulek virtuaalsusega, süvenev võõrandumine) ning need nähtused on siiamaani täitsa alles, lihtsalt igasuguse siiruse ja inimlikkuse puudumine ei tundu praegu enam kummastav või mõtlema panev, vaid lihtsalt muserdav.

Siiski on „Öös on asju” huvitavalt kirja pandud väärt lugemine, mis toimib muuhulgas lugeja enda küünilisusastme lakmuspaberina: kas nõustud kurvalt naeratades lootusetuse stsenaariumiga või usud veel millessegi? Teise vastuse valinutel tuleb tõenäoliselt peale „Öös on asju” läbimist isu millegi siira ja helgema järele.

Friday, January 7, 2011

Luule romaanis. Ajaloo ilu. Viivi Luik.



Vaksaliesine plats mustendab inimestest, jälle tulevad meelde kalevist vammused ja karvamütsid. Kioskites müüakse rasvaseid pirukaid, külmi keedetud kanamune, sardelle ja viinereid. Kõik söövad. Kellel voolab mööda sõrmi alla moosi ja mahla, kellel õli ja rasva. (lk 88)

„Ajaloo ilu” on üks neist petliku paksusega raamatutest, 120 lehekülge ja brošüürimõõtu, esmapilgul päevaga läbiloetav. Ometi tekib seos meetrilaiuse kibuvitsahekiga, millest hoolimata selle näilisest õhedusest kerge vaevaga läbi ei torma. Tuleb tuua redel või raiuda käik, liikuda edasi üks samm korraga. Luuletaja kirjutatud „Ajaloo ilu” nõuab enda lugemist pigem luulekogu kui ajaloolise romaanina. Iga peatükk ja lõik on tihedalt tulvil kujundeid, viiteid, hingestatud kirjeldusi ja niisugust poeetilist pinget, mida enamik proosateoseid ei paku.

Lugu leiab aset peamiselt 1968. aasta Riias. Seljataga on Praha Kevade sündmused ja ümbrus toimunust elektrit täis. Tegevuspaigad ja nende atmosfäär on edasi antud erakordse tundlikkusega: esemed, lõhnad, värvid, helid... Lisaks sellele virvendab õhus parvede viisi hirme, ühiskondlikud pinged levivad nähtamatute raadiolainetena, seintel on kõrvad, inimeste jutt on kodeeritud ja kuskil pole asu.
„Klaasripatsid laelampide küljes kõlisevad ja see kõlin käib tõmbetuule järel lainetena läbi terve korteri. Kõik lambid on kustutatud, ainult televiisor, mida ta enne märganudki ei ole, valgustab tühja tuba, kus isegi kapid ja riiulid võivad Riigi elust osa võtta. Nende siledatelt külgedelt peegelduvad maagilised pildid – oblastikomitee koosolekud, kollektiivsed töökangelasteod ja armee edusammud.” (lk 37)

Sündmusi jälgitakse noore eestlanna silme läbi või pigem ümbrusest lähtuvalt, kuna tema enda seisukohad jäetakse pea sama kõrvaliseks kui teistegi tegelaste omad. Jutustab keegi, kes teab rohkem, võib-olla on see Ajalugu ise. Sõnade ja käitumise kujundlikkus, selgusetus, kodeeritus on iseloomulik kõigele ja kõigile. Ainus selge olemisega tegelane tundub olevat miilitsajaoskonna veidi klišeelik koristajamutt, keda peategelane peab hullumeelseks. Teadagi on hulludele tõe rääkimine lubatud... Koristaja jutustab peedisupi keetmise kõrvale oma miilitsast kasupoja ja kadunud pojapoja lood, mis näitlikustavad paradoksi, kuidas süsteemi osaline ja looja – brutaalne miilitsakuju või nõukogude sõdur – võib olla samuti ohver, kuidas inimesed pole ajaloo palge ees muud kui inimesed.

„Ajaloo ilu” muudab olemise ebamugavaks, tirib oma ängi sisse ja vintsutab omajagu. Lisaks sellele, et teos sunnib end luulena lugema, ta ka mõjub nagu luule. Lineaarne sündmuskäik jääb alla universaalsetele küsimustele, nagu igaühe kulgemised hajuvad Aja lukku.