Friday, January 7, 2011

Luule romaanis. Ajaloo ilu. Viivi Luik.



Vaksaliesine plats mustendab inimestest, jälle tulevad meelde kalevist vammused ja karvamütsid. Kioskites müüakse rasvaseid pirukaid, külmi keedetud kanamune, sardelle ja viinereid. Kõik söövad. Kellel voolab mööda sõrmi alla moosi ja mahla, kellel õli ja rasva. (lk 88)

„Ajaloo ilu” on üks neist petliku paksusega raamatutest, 120 lehekülge ja brošüürimõõtu, esmapilgul päevaga läbiloetav. Ometi tekib seos meetrilaiuse kibuvitsahekiga, millest hoolimata selle näilisest õhedusest kerge vaevaga läbi ei torma. Tuleb tuua redel või raiuda käik, liikuda edasi üks samm korraga. Luuletaja kirjutatud „Ajaloo ilu” nõuab enda lugemist pigem luulekogu kui ajaloolise romaanina. Iga peatükk ja lõik on tihedalt tulvil kujundeid, viiteid, hingestatud kirjeldusi ja niisugust poeetilist pinget, mida enamik proosateoseid ei paku.

Lugu leiab aset peamiselt 1968. aasta Riias. Seljataga on Praha Kevade sündmused ja ümbrus toimunust elektrit täis. Tegevuspaigad ja nende atmosfäär on edasi antud erakordse tundlikkusega: esemed, lõhnad, värvid, helid... Lisaks sellele virvendab õhus parvede viisi hirme, ühiskondlikud pinged levivad nähtamatute raadiolainetena, seintel on kõrvad, inimeste jutt on kodeeritud ja kuskil pole asu.
„Klaasripatsid laelampide küljes kõlisevad ja see kõlin käib tõmbetuule järel lainetena läbi terve korteri. Kõik lambid on kustutatud, ainult televiisor, mida ta enne märganudki ei ole, valgustab tühja tuba, kus isegi kapid ja riiulid võivad Riigi elust osa võtta. Nende siledatelt külgedelt peegelduvad maagilised pildid – oblastikomitee koosolekud, kollektiivsed töökangelasteod ja armee edusammud.” (lk 37)

Sündmusi jälgitakse noore eestlanna silme läbi või pigem ümbrusest lähtuvalt, kuna tema enda seisukohad jäetakse pea sama kõrvaliseks kui teistegi tegelaste omad. Jutustab keegi, kes teab rohkem, võib-olla on see Ajalugu ise. Sõnade ja käitumise kujundlikkus, selgusetus, kodeeritus on iseloomulik kõigele ja kõigile. Ainus selge olemisega tegelane tundub olevat miilitsajaoskonna veidi klišeelik koristajamutt, keda peategelane peab hullumeelseks. Teadagi on hulludele tõe rääkimine lubatud... Koristaja jutustab peedisupi keetmise kõrvale oma miilitsast kasupoja ja kadunud pojapoja lood, mis näitlikustavad paradoksi, kuidas süsteemi osaline ja looja – brutaalne miilitsakuju või nõukogude sõdur – võib olla samuti ohver, kuidas inimesed pole ajaloo palge ees muud kui inimesed.

„Ajaloo ilu” muudab olemise ebamugavaks, tirib oma ängi sisse ja vintsutab omajagu. Lisaks sellele, et teos sunnib end luulena lugema, ta ka mõjub nagu luule. Lineaarne sündmuskäik jääb alla universaalsetele küsimustele, nagu igaühe kulgemised hajuvad Aja lukku.

No comments:

Post a Comment