Friday, January 28, 2011

Mis tunne on istuda kaevu põhjas? Ebatavaline ja ähvardav loodus. Mehis Heinsaar.



Teie välimus tuletab mulle meelde, et ma olen seal mõne korra käinud. Looduses, ma mõtlen. Ja olen aru saanud, et see on üks metsik, vohav ja saladuslik kant on. Inimesed miskipärast alahindavad seda. Võin teile öelda, et olen sukeldunud tumedasse metsa lausa ihuüksi, kitsal, vaevuaimataval rajal aina edasi minnes, samal ajal kartes, kõvasti kartes, aga ikkagi edasi minnes. Olen avastanud, et mu ümber pole korraga enam inimesi ega maju, vaid sootuks midagi muud, midagi mõistmatut ja suurejoonelist, millele isegi nime ei oska anda. Seened, kuused ja sammal. Suuremate kuuskede all väiksemad kuused, nende all väiksemad ja nende all omakorda veel väiksemad kuused. Ja vaikus. Kas pole imelik? (lk 36)

Kuna suuremal osal inimestest on lapsepõlvest kätte harjunud komme kõigepealt läbi uurida raamatus olevad pildid, siis tuleks Mehis Heinsaare värskest novellikogust rääkimist alustada hoiatusega, et selle illustratsioonid võivad ehmatada. Priit Pärna kolmeteistkümnest pildist (k.a esikaas) üheksal on kujutatud naisterahvaid vähestes riietes ja/või kompromiteerivates poosides, kuid kelle südamerahustuseks, kelle pettumuseks – vastavat teksti raamatust suurt ei leia. Jutuks tulevad hoopis mitmekesisemad loodusnähtused ja muud tihnikutega seotud teemad.

Sarnaselt Heinsaare varasema loominguga põimuvad raamatus reaalne ja fantastiline maailm, kus inimesed võivad muutuda loomadeks, seintele tekivad uksed paralleeluniversumitesse ja Supilinna taevast sajab telliskive. Jutustatakse suures osas argistest isikutest, kes ekslevad oma kummalistes siseimpeeriumides ja põrkavad kokku tähenduslike küsimustega. Rutiinses kulgemises põhjustab pöörde tavaliselt mingi loodusnähtusega seotud äratundmishetk või lausa isikustatud Emand Loodus, kes eiramisest vihastununa põhjustab näiteks „Tiit Aaviksoo kolm elu” peategelasele hirmsa tõve, mis lõpeb pika ja tubli heledat verd mehe moondumisega väikeseks ja tõmmuks boheemlaseks nimega Elmo Pääsuke.

Loodus on ebatavaline ja ähvardav nii ümberringi kui inimese sees. On ju ennast looduse krooniks nimetanud liik siiski selle osa. Pea kõik Heinsaare lood tegelevadki näiliselt lihtsate ja loogiliste inimeste sisemiste padrikutega. Salalikud, hunte ja koerakoonlasi täis põlismetsad on maha võetud ja nende asemele ehitatud valged, selged ja turvalised linnad-asulad, ometi ei saada jagu pealetungivast tihnikust. Elu peaks olema justkui hõlpsam kui kunagi varem, kõige hämaramad teemad on saanud teadusliku selgituse, ometi leitakse (või leiutatakse?!) pidevalt uut salapära ja ebatavalisust.

Eksitav ja pidevalt ilusatele vaadetele ette jääv tihnik on kõige vitaalsem metsavöönd. Maaga võidelda üritanud teavad, et pajuvõsa raiumine on nagu lohe pea maha löömine: seitse kasvab asemele. Kõigest paariks suveks sööti jäetud põllust saab peagi kahtlane rägastik. Samamoodi vohavad igaühe isiklikud tihnikud, abi pole ka asfaldist ja betoonist, loodus ei halasta kellelegi. Alati ei pea tihnikusse eksimine aga halvasti lõppema. Õigemini hea ja halva skaalal siin midagi hinnata polegi, enamikus lugudes on looduse kutsele järgnemine paratamatu. Osa tegelasi asub sisemistele retkedele ka inimmõistusel põhinevatel äratundmishetkedel. Näiteks novellis „Juhtum pargis” avastab matemaatik, et tõenäosusprintsiibi järgi ei ei saa teda olemas olla ning ta muutubki eimiskiks. „Endel Lippmaa lahkumise” peategelase viib aga luule lugemine avastusretkele enda unustatud parema ajupoolkera džunglisse.

Teadlased-professorid on muide mitmete lugude tegelasteks. Tuntud nimesid seikleb novellides üksjagu, sealhulgas üks popstaar: Igor Maasik aka Onu Bella. Kuna aga Maasik on lõpetanud Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna, kuulub ilmselt temagi nimi Heinsaare teadlastest tegelaste hulka. Miks aga just teadlased, kes pole kirjandusteostes just laialdaselt levinud tegelasgrupp? Üheks vastusevariandiks võib olla, et lisaks üsna vaimuvaestele tavainimestest jutukangelastele on nad teine äärmus, kelle jaoks maailm on läbinisti loogiline ning seletatav. Seega nende sattumine salapärastesse sisepadrikutesse tekitab parajalt inspireeriva segaduse. Humanitaaride siseheitlustest on kirjutatud juba Paabeli raamatukogu ja sealt on raskem midagi värsket välja pigistada.

Lisaks seletamatutele seikadele tegeletakse novellides juba eespool mainitud suurte küsimustega, mille üle on aastasadu ja -tuhandeid diskuteeritud, kuid mis ikka korduvalt maha raiutud kännust võrsuvate pajukasvude moel esile tungivad. Huvitaval kombel võib poole lehekülje pikkune groteskne miniatuur võib teinekord õnne, armastuse või tõe kohta öelda enam, kui tellisemõõtu filosoofiaköide. Selle väite tõestuseks sobib raamatu esimene, lõigumõõtu lugu „Müstiline õnn”, mis räägib kaevu põhjas istuvast õnnelikust mehest. Novellikogu algusest lõpu poole lugedes jõuab selle loo tähenduse ligi alles viimastel lehekülgedel. Kaevumeest ei vaeva temasse matrjoška-süsteemis peidetud teised, tundmatud, sageli teist liiki tegelased, metamorfoosid ja muud looduse uperpallid. Omalaadse õnnetundeni jõuab ka „Siinpool püüniseid” peategelane Rainer Vilumaa, kes avastab peale koormavatest sotsiaalsetest sidemetest loobumist, et teda pole peaaegu olemaski. Meditatiivne üksindus, kaevus istumine, rahumeelne võsaga kokkukasvamine selles ekslemise asemel toob kaasa sisemise rahu.

Usutavasti tegi vabatahtlikult kaevu põhja kolinu läbi pika teekonna, mida enamik ei suuda. Tal pidi olema kõvasti vaprust, sihikindlust ja usku ärhvardavasse ebatavalisusesse, et jätta teised inimesed, teaduslikud seletused ja järgneda looduse kutsele. Suure tõenäosusega polegi selline saatus kõigi jaoks. Kui aga kellelgi peaks ühel päeval tekkima tunne, et lindude keel on arusaadavaks muutunud, võiks erinevalt kingsepp Illimar Pirosmanist argised asjatoimetused siiski korraks nurka jätta ja püüda mõne linnuga kontakti saada. Mine tea, mis lugu sellele järgneda võib.

No comments:

Post a Comment