Wednesday, January 19, 2011

Öös on asju. Mati Unt.



"Suure vaevaga tegin selgeks, et armastan lapsi väga ja olen neid elu jooksul siin-seal hulgaliselt üles kasvatanud, ja mu ainus viga on, et ma ei näe selles tegevuses erilist mõtet, kuna ma ei usu mitte millessegi, õigemini usun väga vähesesse, ja niisuguste nihlistlike hoiakutega pole mõtet lastele läheneda - nende musisuud tõmbuvad kõveraks, kännud rusikasse, pisarapärlid hakkavad voolama." (lk 52)

Mati Undi puhul on korduvalt märgitud tema võimet liikuda ajast ees, kirjutada üles teatud tundmused, mida inimesed on võib-olla küll tajunud, aga ei oska (veel) teadvustada. Veel nõukogude aja lõpus kirjutatud „Öös on asju” räägib ajast, kus eksisteerivad küll veel taksosabad ja paberisse keeratud liha, kuid seal on ka Euroopa-haaret, maad võtvat individualismi ja virtuaalsuse-teemat.

Täna, kakskümmend aastat peale ilmumist, mõjub „Öös on asju” kaootilise hüpertekstuaalse moodustisena, häälena, kes tahaks väljendada kõiki oma teadmisi ja arusaamu, saades aga isegi aru, et tema vastas seisavad samasugused hääled, kel igaühel on oma lugu rääkida, ühesõnaga keegi ei kuula. Põhiliini on teoses üsna raske eristada, kuna suurt osa lehekülgi katavad omavahel üsna haakumatud lood. Kui mingit dialoogi üritataksegi, ei teeni see üldjuhul eesmärki. Minategelane (nimetan keerulise mina-vormis kõneleja kokku üheks minategelaseks) eelistab teistele inimestele oma kaktusekogu, võib-olla just seetõttu, et nad ei räägi. Tema üksikasjalikud teadmised kaktuseliikide kohta on silmapaistvad, samas kui inimesi sooviks ta maakeral vähendada. Kuigi loo algul räägitakse rünnakust elektri ja inimkonna ühiselu reeglite jms vastu, selgub, et jaanuarikülmas toimuva voolukatkestuse ajal on paraku hoopis kaktused need, kes ohtu satuvad ja keda esimesena küünaldega soojendama asutakse.

Undi puhul on palju räägitud ka postmodernismist, kuigi arvamused on jagunenud erinevalt. „Öös on asju” on igatahes teos, millest vist enim postmodernismi tunnuseid leitud on. Kalev Kesküla hinnangul (Looming 1990/6) on „Öös on asju” senise eesti kirjanduse teadaolevalt kõige iroonilisem teos. Hiljem on uuemasse kirjandusse lisandunud küll hulganisti lugusid, mis on kõigi ja kõige üle naernud, eitanud ja surnuks kuulutanud, kuid ka praegu ei meenu ühtki teost, mis naeraks ümbritseva üle niivõrd intellektuaalselt, stiilselt ja köitvalt nagu kõnealune Undi raamat.

Undi iroonia pole õel ega end pealesuruv, aga ometi naelapäid tabav ning äärmiselt lihtsasti nõustutav. Peategelane tundub olevat või vähemalt peab end (peaaegu) ainsaks, kes näeb n.ö suurt pilti, kes mõistab kui jaburad on väikeste inimeste väikesed tõmblused maailmaruumi mastaapides. Näiteks lk 101 tuuakse välja arvamus, et „üksteise keelt mõistvad inimesed toodavad koos rohkem ja meelsamini, ühesõnaga, nad suudavad üksteist mõistes maailma loodusvaradele lõpu peale teha.”

Kuigi Undi mõttekäigud on äärmiselt kaasahaaravad, tuues siin-seal lugejalegi kõiketeadja muige suule, mõjub igasuguse edasimineku ja lootuse puudumine tänapäeva kontekstis kuidagi postmodernistlikult käärinuna. Omal ajal oli „Öös on asju” tulevikuteos, kirjeldades alles eesseisval ajal paisuvaid probleeme (progressiühiskonna müüdi surm, toimetulek virtuaalsusega, süvenev võõrandumine) ning need nähtused on siiamaani täitsa alles, lihtsalt igasuguse siiruse ja inimlikkuse puudumine ei tundu praegu enam kummastav või mõtlema panev, vaid lihtsalt muserdav.

Siiski on „Öös on asju” huvitavalt kirja pandud väärt lugemine, mis toimib muuhulgas lugeja enda küünilisusastme lakmuspaberina: kas nõustud kurvalt naeratades lootusetuse stsenaariumiga või usud veel millessegi? Teise vastuse valinutel tuleb tõenäoliselt peale „Öös on asju” läbimist isu millegi siira ja helgema järele.

No comments:

Post a Comment