Thursday, March 17, 2011

Muinas(elu)lugu muusikas. Peotäis mulda, lapike maad. Käbi Laretei.



Esimesed tilgad langesid sirelilehtedele, mis pehmelt kaardusid. Piisad tihenesid just nagu ebalevas trummi-improvisatsioonis. Heli valjenes. Katusel hakkas vihm sõjakalt tärisema vastu tõrvapappi, mis auras soojusest ja niiskusest. Majas levis tuntav, aga mitte ebameeldiv rahutus. Tartu-ema soolotants algas, kui vihm ümbritses meid nagu hall kardin. Suurrätikut pea kohal hoides ja meestekalossid jalas lartsumas, jooksis ta ümber majanurkade. Igale poole, kus vihmajoad maha ladisesid, pani ta ämbri alla. (lk 128-129)

Autobiograafiad enamasti poeetilisusega ei raba. Mälestustel põhinev tekst kipub olema pigem dokumentaalne ning haarama liiga palju ja korraga, kuna meenutaja seisukohalt tundub ju iga nüanss erakordse tähtsusega olevat ja kirja panemist vajavat. Mõistetav, see on ju tema üks ja ainus elu. Lugeja keerab aga lehte ning hekseldab meenutused kõrvaltvaataja tagantjärele tarkuse masinast läbi, korjates sealt välja endale sobivad nüansid, sageli need, mis mingil moel tuttavad tunduvad.

Käbi Laretei raamat on teistsugune. Autor räägib endast ja väga isiklikult, kuid tema keel on niivõrd kujundlik ja maailmatunnetus sedavõrd erk, et reaalne elu ja isikud muutuvad osaks kunstist. Võiks isegi öelda, et kogu tegelik maailm võtab muusikalise mõõtme, sest Laretei on läbi ja lõhki muusik ja ka tema kirjanduslik looming on helidest läbi imbunud. Sõnade rütm, meeleolude vaheldumine, hüpped teksti ajas ja ruumis ning muusikalised kujundid ei lase kõnealust raamatut dokumentaalproosana lugeda, vaid tekitavad samasuguseid külmavärinaid nagu meisterlikult ette kantav elav muusika. Siinkohal kummardus tõlkija ees, sest kuigi tegu on väliseesti kirjanikuga, on „Peotäis mulda, lapike maad” originaalis ilmunud rootsi keeles.

Hea, et kirjapanekuks ette võetud elusündmused on piiritletud. Meenutades ei üritata kirjeldada kõiki ja kõike, vaid keskendutakse konkreetsele teemale: suhted vanemate ja vanavanematega ning nende kaudu kodumaaga läbi murranguliste aastakümnete. Jutustatakse küll ka tervest hulgast teistest, kuid täpselt nii palju kui parasjagu vaja. Ei toetuta üksnes isiklikule kogemusele, vaid üritatakse kokku klappima panna ka teistelt kuuldud lugusid, selles osas tegeleb autor ka meenutamise kui tegevuse problemaatikaga. Mälestused on erakordselt meelelised ja muinasjutulise lapsepõlve teema ühendab Lareteid teiste pagulaskirjanikega. Üks maagilisi kujusid lapsepõlvemälestustest on näiteks Leedumaa mõisa verejanuliste valvekoertega tegelev vanamees :

Üksainus inimene suutis selle haukuva ja ulguva karjaga toime tulla, üks mees, kes oli sada kaksteist aastat vana ja kellel oli põlvini habe ja määrdunudvalged pikad juuksed. Vanamees oleks nagu kogu elu habet ja juukseid kasvatanud. Ta meenutas vana paju, mille oksad olid jõe kohal rippu. Loodus oli ta ära unustanud ja maa peale jätnud. (lk 123-124)

Suhe esivanematega kipuvad ikka probleem-momente sisaldama, aga kuidagi tuleb teatavasti end sugupuu-pildile asetada ja selle suhtes positsioon võtta. Raske, aga eksistentsiaalselt vajalik on õppida nägema oma esivanemaid mitte kaitsvate ideaalkujude, vaid nii voorusi ja pahesid omavate ja kaduvate inimestena. Nimetatud protsessi ängistus on kõnealuse teose olulisemaid võtmesõnu. Raamatut on raske ja ütleks, et kohatu „hekseldada” ning sealt mingit tõsielulist teavet välja korjata. End kirjeldatud sündmustesse lülitades leiab lugeja end mitte faktide, vaid üldinimlike plaanide eest. Muusika viib kaasa.

Tõlge rootsi keelest: Anu Saluäär
Pildil lapike kujuteldatavat maad: peaaegu Eesti-kujuline pilv aastast 2009.

No comments:

Post a Comment