Thursday, May 5, 2011

Elutud loosungid. Kas ma olen nüüd elus. Siim Nurklik.



Siim Nurklikku on siin ja seal nimetatud oma põlvkonna hääleks ehk siis leitud kirjamehena esindama praeguseks umbes veerandsada aastat elanud inimesi, kes sündinud nõukaajal, kuid terve mäletatava elu elanud iseseisvas Eestis. See põlvkond olevat siis tehno- ja ideoloogiast läbi imbunud, tarbimisühiskonna vaimse surve all väänlev, suure tundlikkuse ja kriitikameelega rikastatud „robot, ahv ja mannekeen”. Reeglina on noorus hukas olnud ikka vanade meelest, aga nüüd on tema „hääl” terve generatsiooni juba eos hävingule määranud. Ahvatlev oleks pateetiliselt paukuda, et „Mind küll mitte!”, kuid Nurklik on igasuguseid „mina”-teateid oma tekstis nii põhjalikult parodeerinud, et vastuhakk kõlaks võltsilt kui mitte lausa haledalt. „Kas ma olen nüüd elus” oma loosungeid ei näitlikusta ega too argumente (Kõik on ju niigi selge!?), kuid on sedavõrd programmiline ja aju loputav, et õudne hakkab. Oma „elusoleku tõestamine” teose retoorika vastu oleks võrreldav tõsiuskliku nelipühilasega jumala olemasolu üle debateerimisega. Selles mõttes on tegu muidugi mõjuva tekstiga, kuna provotseerib, tekitab vaimset jõuetust ja kohati vihagi.

Mõju pole aga see, mis võiks või peaks. Mitte süümepiinad või soov paremaks muut(ud)a, vaid tobe trots ja ärritus. Kusagil võib võrsuda küll arglik küsimus, kas peaks süümepiinu tundma, kuid see meenutab pigem sisemist kiiresti terve mõistuse poolt maha surutavat enesekahtlusmomenti, mis võib retoorilise tulevärgi tulemusel sündida ka nelipühilast või erakonnaesimeest kuulates. Tõelist südametunnistuse riivamist, mida suudavad tekstid, kuhu on sisse pandud empaatiat, läbinägelikkust, laiemat plaani ja mõistlikke küsimusi, siit ei tule. Võib-olla tekst seda kõike ei taotlegi, aga mida siis? Rahulolematus näivat selle sünnitanud, kuid pisimatki vihjet, mis ja kas üldse midagi võiks olla oleva asemel, ei anta.

Paralleel Undi romaaniga „Öös on asju” on kerge tekkima. Ka Unt räägib (juba 80ndate lõpul!) tundlikust ja intellektuaalsest, kuid äärmuslikult iroonilisest tehnoinimesest, kes elab vägagi virtuaalruumi seaduspärasusi meenutavates kujutelmades ning on veendunud maailma peatses lõppemises. Undi stiil, keeleandekus, lai haare ja tasanditega mängimine muudavad iroonia aga mõjusaks – temaga on nii lihtne nõustuda, et kõhe hakkab. Põhjendatud absurdsus osutub igati mõjusaks, samas kui Nurkliku põhjendamatud loosungid, mis võib-olla küll tahavad väljendada tõsiseid asju, mõjuvad suuresti absurdsetena. Sõnum ei jõua läbi kujundimüra kohale.

Muidugi on tekstis tõstatatud probleemid arutamist väärt ning 21. sajandi noore maailmatunnetust ei ole eesti kirjandus veel palju käsitlenud. Nähtavasti sellepärast Nurkliku tekst nii suurt kõlapinda leidnud ongi, et pole võrdlust kõrvale panna. Väga loodan, et keegi saab siit inspiratsiooni alternatiivide kujutamiseks. On need robot-ahvid mis nad on, aga kui midagi üldse neid põlvkonnana ühendab, siis tundub see olevat igasuguse ühisosa puudumine...