Wednesday, July 13, 2011

Psühhedeelsed lood. Kolm yksliklast. Lauri Sommer.



Valjusti ütles ta murdeseguses vene keeles: „Härra vist immestab, aga ma pole elus veel midagi tinga eest teind ja seegi kord tegutsen ainult selle tseesna käsu järele, mis Jummal mu pea peale pandnud om. Nyyd aga astuge tarõst välja, pallõlge tsässonas oma poja hinge eest, jooge taarasti juures tsäid ja tulge õhtupoolikul Mito tervise perrä kaema.” Ta tegi kunstide ja palvetega seda , mis hääled ütlesid. Hõõrus poisi kidurat keha pyhitsetud vette kastetud linaga. Juhtis läbi ta nõrgukese ja kuplasid täis keha yhe tuule, mis haiguse tuuma laiali puhus. (lk 38)

Berk Vaher on Vikergallupis tabavalt nimetanud „Kolm yksiklast” ja Maarja Kangro novellikogu „Ahvid ja solidaarsus” vastavalt Tartu ja Tallinna kirjanduste märgilisteks teosteks 2010. aastast. Tallinna kirjanduse märksõnad Vaheri järgi on argisus, kaasaegsus, realistlikkus, ratsionaalsus, iroonia jne, Tartu või Lõuna-Eesti omad aga süvamälu, salateadvus, oma- ja hämarilmad ning keelemüstika. „Kolmes yksiklases” on „tartulikkus” tõepoolest niivõrd esil, et tekstimaailma sisenemine nõuab lugejalt igasugustest loogilis-ratsionaalsetest mõõdupuudest loobumist. Üksiklaste lood viivad kaasa 19. sajandi Setumaale, 70ndate Inglismaale ja Uku Masingu ajatusse sisemaailma, saatjateks olenevalt loost vaimud, pühakud, jumalad, psühhotroopsed ained, maavälised ja ajastuülesed märgid jne. Jan Kaus oma arvustuses on nimetanud teost ülendavaks lugemiseks. „Tallinna kirjandusega” võrreldes on tegemist märksa teistsuguse väljakutsega.

Mitmed arvajad on õigusega rõhutanud Sommeri erakordset tegelastesse sisse elamise võimet. Raamatu kolm lugu on peategelasest tulenevalt mitmeti erinevad. Eriti mõjuv on esimene, seto ravitseja Darja lugu, mis lööb oma maagilise lihtsusega. Kirjaoskamatu ent sügavalt uskliku ning looduse ja teispoolsusega kooskõlas elava naise nägemused, müstilised kogemused ja tunded mõjuvad loomulikult ning osalt inspireerivaltki tänases mõistusemaailmas, kus igasugune usk ja metafüüsika on reeglina tabu. Tekstile lisab teatud väge sellesse osavalt sisse „sulatatud” seto keel, mis vahel märgib üksikuid mõisteid, teinekord aga muutub poolelt sõnalt terve lause keel. Mängud tegelaste keelekasutusega saadavad kõiki lugusid, enamasti teksti integreeritud eri masti suulise keele näol, näiteks Darja loos Sygise algul oli kirmask, siis laulis all oruveerel, kyla pisikesel laululaval Võrolt tulnud mukitud provva hallõt tangoviisi „Ku häidsi vohopaats” (lk 48) või Nick Drake’i loos Esimene konsa, kus ta Fairport Conventioni sisse juhatas, oli olnud liiga suures kohas, aga enam vähem ok (lk 73)) Raamatu „ülendav” tasand seejuures ei kannata, pigem tuleb loomulikumalt lähemale.

Darja loo puhul tekib muu hulgas võrdlus Kauksi Ülle romaaniga „Paat” (1998), kus peategelaseks samuti Lõuna-Eesti metsaküla kirjaoskamatu teadjanaine, kes juhindub otsustes-elutoimingutes nägemustest ja instinktidest. Kauksi tegelase Ainu sisemaailma nö maagilisele tasandile ei ole pööratud nii suurt tähelepanu, kui vastassugupoolega seotud kirgedele (Kauksi tegelane pole ka Sommeri Darjaga võrreldes kuigi (risti)usklik). Kuigi Darjagi arengutes on oluline tema looduslapselik kehalisus, on tegemist märksa „sügavamana” tegelaskujuga kui Kauksi Ainu.

Lugusid raamatu algusest lõpu poole lugedes nende vaimne pinge ja nägemuslikkus ning võib öelda, et ka üksildus üha kasvavad: usklikust ja maagilisest, kuid siiski teataval määral veel maisest Darjast loomekriiside ning narkosõltuvuse käes kannatava Nick Drake’ini ja sealt omakorda geniaalsuse ohtlikuks kiskuvaid sfääre riivava Uku Masinguni. Kui esimene lugu on veel lineaarne, pikemat ajavahemikku haarav ning reeglina kolmandas isikus, siis järgmine muutub juba isiklikumaks, hüplevamaks, ebastabiilsemaks; viimase ja pikima loo puhul on tegu aga esimeses isikus paberile pandud iseäranis tiheda ning söövitava valanguga. Psühhedeelsus progresseerub ning reaalsus (või „tallinnlikkus”) taandub kuhugi Lõuna-Eesti metsade või Magellani pilve taha. Tegemist on tavatoimimist ja -mõtlemist omajagu häiriva lugemisvaraga, kõrvaltoimete tekkimisel võib vastumürgiks võtta irooniat ja realismi.