Friday, February 17, 2012

Tühjuse tükid. Ma olen elus olemise tunne. Jim Ashilevi.



Quarter life crisis: the period in your life occurring between 20 and 30 years of age, when you realize that a quarter of your life is over and :
a) You've done nothing constructive with it
- AND -
b) You've set yourself up for another quarter just like it.
You may be experiencing a quarter life crisis if:
a) You ever ask yourself what the h*** you are doing with your life
b) You regret half of the last 10 years
c) You consider changing jobs/homes/partners/all of the above to somehow improve your life
d) You feel lost and confused 23.5 hours out of a 24 hour day

-Urban Dictionary-


Jim Ashilevi debüütromaan põhjustab salapärase varjatud trauma. Umbes nagu sellistes olukordades, kus oled läbi elanud mingi peaagu-ohu, ohus olemise tunde. Näiteks jääd peaaegu auto alla. Esimese hooga ei oska tavaliselt sellistes situatsioonides suurt reageerida, asi ei jõua n.ö kohale, ei mõtlegi sellele eriti enam ja elu läheb edasi. Aga mingi aja pärast hakkab kogetu mälutükkhaaval kohale jõudma ning kummalisi ja võib-olla liiaseidki seoseahelaid tekitama. Tabad end ootamatult mõttelt, kui hirmus see olukord tegelikult oli. Nii avaldab end ka raamatu tekitatud häiritus, veel tükk aega pärast lugemist, kui mingid asjad juba meelestki läinud on.

Romaani fragmentaarne ja kujunditest kubisev tekst on poeetiline ja kaunis. Üksteisele järgnevad efektsed kirjeldused jätavad nende all voolava loo kuidagi tagaplaanile, isegi varju. Seetõttu võib esmane reaktsioon tagakaaneni jõudes olla, et mis siin nüüd õigupoolest juhtus, et lugu justkui polnudki. Niisuguse esmase reaktsiooni ajel näivad olevat formuleeritud mitmed kriitilised sõnavõtud, mis ei suuda raamatuga teha eriti enamat kui liigitada ta looks “tänapäeva noorte” või reklaamimaailma inimeste elust , võlusõna paistab olevat ka “põlvkonnaromaan”. “Ma olen elus olemise tunne” ei taha aga kuhugi lahtrisse mahtuda, ta on üks väga omamoodi raamat.

Nimelt näib, et selle narratiivse järgnevuse asemel, mida tavatsetakse looks nimetada, moodustab selle romaani teatud irdumus loost. Harjumuspärane arusaam, et inimene saab oma elu ja tegemisi teatud lineaarset lugu jutustades kirjeldada, ei kehti teose peategelase kohta. Tema elutrajektoor voogab justkui kuskil väljaspool. Nagu mõni neuroloogiline häire ei lase selle põdejal kontrollida oma liikumist või juttu, ei saa Vaiko Talihärm valitseda tervet oma elu, oma lugu. Ta on nagu isikliku minata näitleja, kes on pandud igavesti Vaiko tegelaskuju mängima, ilma et ta selle tegelasega sidet tunneks. Elu kulgeb kui mingite muude jõudude kontrolli all ja tema nopib sealt välja hetked, mida pisidetailideni kirjeldab, kuid otseselt ei tunneta. “Ma olen elus olemise tunne” ei ole Vaiko lugu, vaid sõnalistest fotodest koosnev suurema sidususe ja arenguta “valikkogu”, kus ei kajastu ja pole tähtiski pildistamise vahel toimunu. Ümbrus ja teised inimesedki pressitakse Vaiko eluvõõraste kategooriate abil kunstlikeks piltideks, kaaslaste isikupära ei märgata, neist ei hoolita. Ja see, et kõik tegelased üsna ühtmoodi räägivad, paistab tulevat mõistmist välistavast distantsist jutustajahääle ja teiste vahel. Igatahes vaevalt küll sellest, et (lavastajal ja dramaturgil!) Ashilevil oleks probleeme dialoogide kirjutamisega, nagu siin muretsetakse.

Kas selline sõna otseses mõttes endast väljas olemine on aga mingi põlvkondlik iseärasus? Ei tahaks uskuda, et elu haaratamatuse äng oleks võõras ka teistele kui veerandelukriisis reklaamiinimestele. Vaiko võiks vabalt olla ka 35aastane, naine, torumees või kassapidaja, tema talitsematu ja ebatähtis lugu oleks siis teistmoodi, aga “elus olemise tunne” võiks vabalt olla sama. Tühjust tunnistada on hirmus, ükskõik kas elus, raamatus või endas. Nii vaatadki selle märkidest mööda ja keskendud muudele harjumuspärastele asjaoludele. Aga tükkhaaval jõuab see viimaks ikka pärale.

No comments:

Post a Comment